Kaks riskikapitalifondi ideed, kahed puudused

MKMi plaani strateegiadokumendis nähakse ette kohest väljumist projektist, kui ettevõttel hakkab halvasti minema. See võib lükata alustava ettevõtte veelgi raskemasse seisu. Raskuste ilmnemisel kohe jalga lasta ei ole hea riskikapitaliinvestori märk. Selliseid investoreid tavaliselt ettevõtted väldivad. Kui kardetakse raha kaotada, siis ei tasu riskikapitali pakkuda, sest riskid ei ole kunagi täiel määral hallatavad. SAKi arengufond plaanib teha koostööd eelkõige suuremate ettevõtetega, millega vähendatakse spetsiifiliste tehnoloogiainvesteeringute juhtimisega seonduvat riski. Keskmise investeeringu suurus (10-30 mln kr) välistaks raha saamise võimaluse neil, kel puudub korporatiivse investori toetus ja kes vajaksid kapitali väiksemas mahus.

See oleks fondi juhtimise seisukohast küll mugav, kuid fondi tegevuse mõju innovatsiooni toetamisse oleks tagasihoidlikum. Samuti oleks Eesti väiksusest tulenevalt oht eelistada kindlaid korporatiivseid huvigruppe. Ülikoolidest välja kasvavatel projektidel ei ole üldjuhul suurettevõtete seljatagust.

Odavam oleks motiveerida erakapitali investeerima, tõstes viimase tulupotentsiaali või maandades riske. Motiveerimine toimuks erainvestorite poolt rahastatava fondi põhiselt. Riigi seisukohalt oleks odavaim võimalus mitte tegeleda üksikute riskikapitaliprojektidega, vaid pakkuda erariskikapitalifondidele sooduslaene. Instrument võimaldaks tänu suuremale finantsvõimendusele tõsta fondi erainvestorite tulupotentsiaali ja seeläbi langetada fondi pakutava kapitali hinda. Sarnast lähenemist on kasutatud edukalt Ameerikas alates 1958. a Small Business Investment Corporationi puhul.

2/3 vahenditest tuleks sooduslaenuna riigilt, kes litsentseerib eelnevalt fondi ning kiidab heaks investeerimispõhimõtted.

Teine võimalus oleks pakkuda erariskikapitalifondile osalist kapitaligarantiid. Nimetatud instrumentide jaoks ei oleks vaja luua eraldi uut organisatsiooni, seda võiks pakkuda näiteks KredEx.