Krohv sobib lõppviimistluseks

Kui aga vaadata sisekujundusvõimalusi laiemalt, siis väga huvitava ja omapärase tulemuse saab viimistluskrohvidega (harjumuspäraselt seda varianti ei kaaluta, sest arvatakse, et need on mõeldud ainult fassaadidel kasutamiseks). Üldjuhul kehtib reegel, et krohv, mis sobib kasutamiseks väljas, sobib ka sisetingimustesse. Valiku tegemisel saab määravaks värvuse ja struktuuri valik.

Aegade jooksul on krohvisegude koostised ja kasutatavate materjalide trendid muutunud. Varasemal ajal krohviti põhiliselt lubisegudega, tänapäeval kasutatakse neid peamiselt muinsuskaitse all olevatel ehitistel. Lubisegudega töötamisel (peamiselt küll restaureeritavatel objektidel) maksimaalset pinnasiledust ei nõuta, seal peab n-ö meistrimehe käsitöö märgatav olema. Ülevärvimiselgi peaks pintsli joon välja joonistuma. Lubisegude miinuseks on aeglane kivinemine ja suhteliselt nõrk pinnatugevus. Nende omaduste parandamiseks on lisatud segudesse tsementi, mille tulemuseks on lubitsementkrohvid. Lubitsementkrohvide valik on suurem, neid valmistatakse paksemate täitekihtide tegemiseks, samas on neid saadaval ka juba toonitud viimistluskrohvidena.

Üks suhteliselt lihtne ja kiire pinnaviimistluse võimalusi on pritskrohvi tegemine. Siseruumide seintel on soovitav selleks kasutada tsementpahtleid, kuna nende pind jääb tugevam. Siinkohal võib näitena tuua korrusmaja trepikoja seinte viimistlemise: valdavalt on koridoride seinad ebatasased ja pragulised. Nende üle pritsimiseks sobivad valge värvusega niiskuskindlaid pahtlid (nt Vetonit VH). Puhas valge aluspind on ka hiljem kergesti ülevärvitav.