Krohv sobib lõppviimistluseks

Kui aga vaadata sisekujundusvõimalusi laiemalt, siis väga huvitava ja omapärase tulemuse saab viimistluskrohvidega (harjumuspäraselt seda varianti ei kaaluta, sest arvatakse, et need on mõeldud ainult fassaadidel kasutamiseks). Üldjuhul kehtib reegel, et krohv, mis sobib kasutamiseks väljas, sobib ka sisetingimustesse. Valiku tegemisel saab määravaks värvuse ja struktuuri valik.

Aegade jooksul on krohvisegude koostised ja kasutatavate materjalide trendid muutunud. Varasemal ajal krohviti põhiliselt lubisegudega, tänapäeval kasutatakse neid peamiselt muinsuskaitse all olevatel ehitistel. Lubisegudega töötamisel (peamiselt küll restaureeritavatel objektidel) maksimaalset pinnasiledust ei nõuta, seal peab n-ö meistrimehe käsitöö märgatav olema. Ülevärvimiselgi peaks pintsli joon välja joonistuma. Lubisegude miinuseks on aeglane kivinemine ja suhteliselt nõrk pinnatugevus. Nende omaduste parandamiseks on lisatud segudesse tsementi, mille tulemuseks on lubitsementkrohvid. Lubitsementkrohvide valik on suurem, neid valmistatakse paksemate täitekihtide tegemiseks, samas on neid saadaval ka juba toonitud viimistluskrohvidena.

Üks suhteliselt lihtne ja kiire pinnaviimistluse võimalusi on pritskrohvi tegemine. Siseruumide seintel on soovitav selleks kasutada tsementpahtleid, kuna nende pind jääb tugevam. Siinkohal võib näitena tuua korrusmaja trepikoja seinte viimistlemise: valdavalt on koridoride seinad ebatasased ja pragulised. Nende üle pritsimiseks sobivad valge värvusega niiskuskindlaid pahtlid (nt Vetonit VH). Puhas valge aluspind on ka hiljem kergesti ülevärvitav.

Lagede siledaks saamine on alati tülikas ? siingi võiks kaaluda pritspinna tegemist, mis peidab suhteliselt hästi aluspinna ebatasasusi. Selleks otstarbeks sobivad lubitsementviimistlukrohvid, tsementpahtlid ja ka liimpahtlid. Pritspinnad on küll nägusad, kuid nende hooldamine sisetingimustes on tülikas. Kuna nende pind on suhteliselt poorne ja kare, koguneb aja jooksul sinna tolmu.

Uute ehituste viimistlemisel, kus siledate värvitud pindade seas soovitakse esile tõsta või rõhutada mingit seinaosa, kaetakse need orgaaniliste dekoratiivkrohvidega.

Raske on anda soovitust, millise struktuuri ja värvusega krohvi kasutada. Tooni ja tekstuuri valikul räägivad kaasa ilumeel, ruumi mõõtmed ning selle väljapaistvad osad ja konstruktsioonid ning ruumi kasutuseesmärk. Seetõttu on soovitav sisekujundajaga nõu pidada ja tutvuda näidistega.

Dekoratiivkrohvide värvivalik on väga lai, neid toonitakse vastavalt värvikaardile. Samas on ka orgaaniliste krohvide struktuurivalik suur: alates 1 mm jämedusest hõõrdkrohvist lõpetades 5 mm fraktsiooniga struktuurkrohvidega. Enim kasutatavad krohvid sisetingimustes on 1 mm fraktsiooniga hõõrdkrohv (Scratch) ja 2,5 mm fraktsiooniga dekoratiivkrohv, mis jätab uurdelise pinna (Rillen). Vastavalt käe liigutamisele laseb Rillen joonistada erinevaid mustreid, Scratch seevastu on ühtlase ja kareda, veidike liivapaberi pinda meenutav.

Hõõrdkrohvide rühma võib ka lugeda kirju-kivipurukrohvi (Serpo MinCoat). Siinkohal on tegemist erivärviliste marmori purudega, mida seob värvitu akrüülliim. Kirjukivikrohvi erinevaid variatsioone võib tavaliselt näha ühiskondlike hoonete fuajeede seintel, kandekonstruktsiooni postidel või sammastel. MinCoat?i toodetakse erineva suurusega kivipurudest ja see avaldub ka välisilmes. Jämedam 3 mm suuruste kividega segu on sarnane juba varasemast ajast tuntud terrasiitkrohviga, kuid see ei ole nii tuhmides toonides ja annab ka erineva valgustuse käes nõrka läiget.

Kui on soov matkida midagi iidsest ajast, on soovitav kasutada antiikkrohvi. See on kergelt töödeldav valge plastne mass, millele saab enne kivinemist tugevakiulise harjaga joonistada kõikvõimalikke mustreid. Segus olevad suuremad terad loovad ilme, nagu oleks tegu lubjavõõbaga. Antiikkrohv sobib kõrgema temperatuuritaluvuse tõttu näiteks ahjude, kaminate ja soemüüride viimistlemiseks.

Autor: Veiko Parts