Tallinna linna kinnisvaraportfelli vaadates kipuvad kahvatuma ka suurimad erasektorit esindavad kinnisvarainvestorid. Samas on võetud suund selle portfelli kiirele ja kohati kaootilisele tühjenemisele.

Kas on vaja kõike müüa ja miks? Miks kiirustada? Kõrvaltvaatajale jääb mulje kiirmüügist, mis iseloomustab pankrotiprotsesse. Tallinna linn pankrotis?

Asi pole siiski nii hull, põhjuseid võib otsida pigem kiirustamises, jätkusuutlikkuse puudumises ja kohatises ebakompetentsuses. Tallinna linnal puudub ühtne ja selge kinnisvarapoliitika, alates planeeringutest ja lõpetades linnavara kasutusega.

Karmid väited, kuid kuidas muidu seletada rah(v)atantsu Linnahalli ümber või linnavara müügihindade põhjendamatut muutmist üles ja siis jälle alla? Sellised olukorrad saadavad avalikkusele üheseid signaale. Sarnased emotsioonid tekivad tihti planeeringutega seoses tekkivaid probleeme jälgides.

Arusaadavalt on poliitiliste ametikohtade olemasolu arvestades raske eeldada järjepidevust ja ühtset mõtlemist. Kui midagi on paika loksumas, on oht, et valimiste või võimuvahetustega kaasnevad nn uued luuad pühivad platsi taas puhtaks. Lisaks tundub kõrvaltvaatajale kohati segane kinnisvaraga seotud ülesannete jaotus linna ametkondade vahel.

Kuid ärgem nähkem ainult negatiivset. Tallinna linn on kinnisvaraküsimustes selgelt arenenud ning linna plussideks võib pidada staa?ikaid, haritud ja kogenud ametnikke. Kahjuks sumbub nende panus küll tihti kõrgemate kihtide poliitilises müras ja ambitsioonides.

Linnaosade tegevus on kohati vägagi positiivne. Üheks läbi aegade parimaks näiteks on Nõmme linnaosa ehitusmääruse loomine. Ehitusmäärus on hea lahendus üld- ja detailplaneeringu vahelise teadmatuse leevendamiseks. Ehitusmäärus peaks kindlasti olema kogu Tallinnal, eriti aga planeeringuliselt probleemsetel piirkondadel (näiteks Kadriorg, puitasumid ja mereäär). Kuuldavasti liigutakse ses suunas edasi.

Ehitusmääruste kaasabil lõppeks ehk ka krundikeskne lõputu püüd kõrgustesse. Mitte et see halb oleks, kuid see ei tohiks toimuda valimatult ja majanduslikult põhjendamatult, mille näiteks on moodsate isikukultuse postamentide püstitamine või pidurdamatu arhitektide isiklike ideaalide realiseerimine. Ehitusmääruse raames oleks lisaks elementaarsetele ehitusõiguse küsimustele võimalik lahendada ka muinsuskaitseprobleemid.

Linnavaraga seonduvalt on Tallinna linnal puudus põhjalikust kinnisvaraauditist. Millised varad on mõistlik säilitada ja millised müüa? Selge, et linnal pole mõtet raisata vahendeid liigse riskiga objektide pidamisele ja arendamisele. Samas on linnal suurepärane võimalus teenida atraktiivsete varade pealt tulu nüüd ja edaspidi. Kahjuks kiputakse enam väärtustama hetke- ehk müügitulu. Siinkohal on julgustavaks näiteks Pärnu linn, kes on auditivajaduse teadvustanud.

Mida teha kompetentsuse tõstmiseks, eelkõige juhtivatel kohtadel? Kindlasti tuleks vältida poliitiliste ametikohtade tekkimist. Soovitada võib poliitilistest ambitsioonidest puutumatute erialaspetsialistide palkamist. See võib olla kulukas, kuid seda kulu peaks käsitlema pigem investeeringuna. Alternatiiv on palgata erialaspetsialistidest nõunikke, kes, nii kummaline, kui see ka pole, kinnisvaraga seotud ametites (elamumajandusametis, maa-ametis, säästva arengu ja planeerimise ametis) Tallinna linnal puuduvad.