Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Meie mees
Peale kahe ja poole aastast pausi peale ?Eminem Show?d? lõpuks täispikk plaat. Tänu üliedukale filmile ja produtsenditööle 50 Centi ja D12ga pole Em ise vahepealsel ajal meediaradaritelt kadunud olnud. Kuidas nii ulatusliku äritegevuse kõrval korralik oma album valmis teha? Ei oska vastata, kuid ?Encore? on aasta üks tugevamatest plaatidest. Esimene singel ?Just Lose It? on küll tänavusi häirivamaid.
O-Zone?i ?Dragostea Din Tei? kõrval, aga koledus Eminemile sobib. Inetust on siin kuhjaga. Alates Dr Dre hullumeelsest produktsioonist, mis näitab, et doktor ise pole just kõige legaalsemate rohtude mõju all.
Absurdsuse tipptase on ?Like Toy Soldiers?, mis sämplib Martika (!) kunagist hitti ja mille rütmiosa peate ise kuulma, et uskuda. Tekstiosa on sarkasmi viimane sõna ja vabastiilis solvamine ei õnnestu kellegil paremini ega kiiremini. Võtta saavad president Bush, eksnaine ja paljud teised tänapäeva avaliku elu tegelased. Iga F-sõna on põhjendatud ja mitte kõik ei ole tõsiselt mõeldud.
Tütrele pühendatud ?Mockingbird? on väga südamlik, v.a loo finaal, mis ? nagu albumi lõpp ? on kõike muud kui õnnelik. Tume ja haarav meistritöö meestelt, kes ei püüa kellelegi meeldida.
Kas on ?Encore? on parem või halvem kui eelmised tööd, näitab aeg. Eminem on juba ammu rohkem kui hip-hop, praeguse seisuga planeedi kõige olulisem hääl popmuusikas. Järgmisel nädalal kirjutan U2 uuest plaadist ja ehk selgub, kas Bono tõuseb oma sõnumiga rohkem esile.
Vaata lisaks:
www.eminem.comAutor: Lennart Beat