Kirbuturu majanduse tõus

Loodetavasti nüüd, kus kõik ettevõtjad on saanud aru, et töötajad ei ole nende omandus, hakkavad nad mõtlema sellele, milline on uus suhe nende ja töötajate vahel.

See suhe peaks olema samasugune nagu on suhe riigi ja tema kodanike vahel. Viimastel on rida õigusi: õigus eluasemele, õiguskaitsele, sõnavabadusele ja osale ühiskonna toodetud rikkusest, millele lisandub õigus mõjutada riigi valitsemist.

Ettevõtte mõistes võrdub õigus eluasemele õigusega olla ettevõttega töösuhtes. See ei garanteeri küll eluaegset tööd, kuid minu arvates võiksid ettevõtted sõlmida töötajatega samasuguseid mõneaastaseid lepinguid, nagu seda teeb Suurbritannia armee, kes sõlmib oma kaitseväelastega kolme- kuni viieaastaseid teenistuslepinguid.

Ma ei ole üldse kindel, kas me saame uue majanduse puhul kasutada sellist mõistet nagu efektiivsus. Seejuures ei mõtle ma uue majanduse all e-kaubandust või internetifirmasid, ehkki täiesti neid valdkondi ignoreerida ei ole võimalik.

Kommunikatsioonikiirus, paindlikkus ja läbipaistvus on teinud majanduses revolutsiooni ja jaganud ettevõtted kahte rühma, millest ühte võime tinglikult nimetada elevantideks ja teist kirpudeks. Erinevalt ?vana majanduse? ettevõtetest on kirbud väikesed, agressiivsed, loovad, ettearvamatud ja äärmiselt kiiresti kohanevad.

Kirbud on näiteks igat liiki allhangete valmistajad, outsourcing-firmad, vabakutselised ettevõtjad, sõltumatud konsultandid ja väikesed spetsialiseeritud tarnijad, kes on elevantfirmade jaoks muutunud üha olulisemaks.

Oluline on see, et kirbud oleksid suutelised tarnima ning osutama teenust õigeaegselt, etteantud kulude piires ja vastavalt nõuetele. Minu arvates iseloomustab selliseid firmasid mitte efektiivsus, vaid tõhusus. Küsimus ei ole mitte selles, et kuidas teha asju õigesti, vaid kuidas teha õigeid asju.

Kuidas kirbumudel töötab ja kuidas seda saaks tõhusalt juhtida? Võtame näiteks filmitööstuse.

Tänapäeval ei ole enam tõeliselt suuri filmistuudioid, vaid on nn elevandid ehk re?issöör, produtsent ja rahastajad, kellel on idee ning stsenaarium. Nemad panevad kirpudest kokku meeskonna, kuhu kuuluvad nii näitlejad kui ka tehniline personal. Nad toodavad filmi, levitavad seda ning seejärel läheb meeskond laiali.

Seda liiki ettevõtete head näited on Woody Alleni ja Steven Spielbergi firmad, mille tugevuseks on just väiksus: vähe töötajaid ja vähe varasid, kuid ettevõtted on väga paindlikud ja jäävad ellu nii headel kui ka halbadel aegadel.

Oluliseks on nüüd saanud oskus leida üles just antud projektiks kõige sobivamad ?kirbud? ning panna kokku tõhus meeskond. Tänapäeval on tavaline, et enamik tööst tehakse üksteisest eemal olles, kas kodus või eri büroodes. See eeldab ka suuremat usaldust kliendisuhtes. Aga kuidas usaldada inimest, kellele me ei saa igal hetkel silma vaadata? Selleks usalduskrediidiks on saanud kommunikatsioon ning seda ei ole kunagi liiga palju.

Huvitav on see, et elektrooniliste sidevahendite võidukäigu kõrval on hakanud kasvama ka ärireiside arv, mis minu arvates näitab seda, et inimlik suhtlemine on endiselt vajalik. Suurenenud on ka konverentsiturism, mis on muutunud olulisteks kogemuste ja mõtete vahetamise foorumiteks.

Muutunud on kogu tööandja ja töövõtja vaheline suhe. Varem, kui ettevõtted tagasid lojaalsetele töötajatele pikaajalise töö, oli tavaline, et töötaja oli valmis tingimusteta loobuma oma autoriõigustest tema poolt loodavale. Enam see nii lihtne ei ole.

Töötajad teavad suurepäraselt, et ettevõtte väärtus koosneb suurel määral sellest, mis asub nende peades. Seetõttu on kirbud hakanud esitama elevantidele suuremaid nõudmisi ja kahe poole vahelised lepingud on muutunud pikemateks ja detailsemateks. Üheks selle protsessi väljundiks on näiteks see, et filmide lõputiitrites toodud abiliste arv kasvab pidevalt, kuna see on kõige parem tagatis uue töö leidmiseks. Teine muutus on see, et kirbud nõuavad oma panuse eest elevantidelt ka suuremat osa ettevõtte tuludest. Kõige eredamalt väljendub see kümnetes miljonites dollarites, mida makstakse tippnäitlejatele, kelle nimi aitab vaatajaid kinno meelitada.

Usun, et tuleviku äriorganisatsioon on föderaalne. Föderaalsuse all pean ma silmas võimalust ühendada erinevad sõltumatud operaatorid ühise eesmärgi alla. Seda teed on läinud juba mõned rahvusvahelised firmad nagu Unilever ja Nike. Mõlemad haldavad erinevaid firmasid ja näiteks Unileveri alla ei kuulu ühtegi kaubamärki.

Föderaalsetes ettevõtetes on halduskeskused, kuid puudub peakorter. Selline halduskeskus ei juhenda ega käsuta, vaid koordineerib ja tasakaalustab firma arengut. Kõik otsused tehakse kohapeal. Strateegia paikapanemiseks kaasavad föderaalsed ettevõtted oma parima ajupotentsiaali. Kõik toimub suunaga alt üles, mitte ülalt alla.

Üks kapitalismi mõju on olnud ettevõtte tippjuhtide ja alama astme töötajate sissetulekute kärisemine. Mõnedes suurfirmades teenib tippjuht 500 korda rohkem kui kõige lihtsamat tööd tegev töötaja. See tekitab firmade sees opositsiooni ja pahameelt, sest ühiskond ja kodanikud ei ole sellise olukorraga nõus.

Surve ettevõtetele muutuda sotsiaalselt vastutustundlikuks kasvab pidevalt. Me liigume uue taseme suunas, kus ettevõte peab saavutama tasakaalu kasumi, keskkonnateadlikkuse ning sotsiaalse turvatunde vahel. Need on aspektid, mis hakkavad uut ühiskonda kujundama.

See nõuab ka ettevõtetelt uut moodi mõtlemist, kuid on selge, et neil on palju rohkem sellest võita kui kaotada. Näiteks internet kujutab endast traditsiooniliste ettevõtete jaoks suurt ohtu, sest kaupade ja teenuste väljatöötamine ning tarbijani toimetamine on muutunud tundmatuseni. Et ellu jääda, peavad ettevõtted minema uutele turgudele või lähenema olemasolevatele uut moodi.

Selle heaks näiteks on Lever Hindustan, mis avastas enda jaoks uuesti Aasia turu. Selleks tõi firma turule tarbekeemia, mis ei ole mitte pudelites, vaid kotikestes, maksab vaid mõne sendi ja mida jaotatakse külakaupmeeste võrgustiku kaudu. Sellega jõudis ettevõte ka vaesemate klientideni, kes oleksid tahtnud osta firma kaupasid, kuid ei suutnud seda hinna tõttu teha.

Praegune ettevõtlus nõuab uut nn kirbuturu mõtlemist. See on ka põhjus, miks elevandid muutuvad üha rohkem riskikapitalistideks ja on huvitatud sellest, et kirbud tuleksid välja uute huvitavate äriideedega. Uus kasvumudel on luua ärivõimalusi, millest nii kirbud kui ka elevandid saaksid kasu. q

... ei ole ainult mõtleja, vaid ka sotsiaalne filosoof. Iirimaal sündinud Handy haridust mõjutas suuresti Oxfordi klassikaline kursus, mis keskendus antiikajastule, ajaloole ja filosoofiale. See kõik on leidnud kajastust tema raamatus ?Juhtimise jumalad? (?Gods of Manage-ment?), milles ta võrdleb nelja erinevat juhtimisstiili nelja antiikjumalaga, kelleks on Apollo, Zeus, Ateena ja Dionysos.

Pärast praktiliste juhtimiskogemuste omandamist Shelli kontsernis Londonis ja Kagu-Aasias hakkas Handy õpetama ärijuhtimist Massachussetsi tehnoloogiainstituudi Sloani ärikoolis koos selliste organisatsiooni- ja juhtimisteooria pioneeridega nagu Chris Argyris, Edgar Schein ja Warren Bennis. Handy on ka Londoni ärikooli asutaja ja pikaaegne professor.

Oma juhtimisalastes raamatutes vaatleb Handy ettevõtteid kui ühiskonnas tegutsevaid kooslusi, mis toituvad peamiselt teadmistest ja informatsioonist.

Oma ühes viimases raamatus ?Uued alkeemikud? (?The New Alchemists?) vaatleb Handy ärijuhte, kes on suutnud ületada traditsiooniliste organisatsioonide inertsuse ja ?külvanud tuleviku seemneid?.

Autor: Georgia Peters