Kondensveest saab lahti

Akna valikul tehakse endale selgeks kõik detailid ja kontrollitakse paigaldustööde vastavust ?hea ehitustavaga?, kuid ikkagi tuleb mõnikord hommikuti esimeste külmadega klaaside alumisele servale ebameeldiv uduriba, mis päeva edenedes muutub piiskadeks ja valgub veena aknalauale.

Kondensaat hakkab tekkima klaaspaketi pinnale, kui sisemise klaasi pinnatemperatuur langeb alla kastepunkti temperatuuri. Kastepunkti temperatuur sõltub ruumi temperatuurist ning õhuniiskuse sisaldusest. Näiteks ruumi temperatuuril 21 °C ja õhuniiskusel 55% on kastepunkti temperatuur 10 °C. Seega tekib kondensaat kõigile pindadele, mille temperatuur on alla 10 °C. Möödunud sooja, kuid vihmarohke suve ning sügise tõttu on hoonete seinakonstruktsioonid kogunud endasse tavalisest enam niiskust. Kütteperioodiga sai alguse ka aktiivne seinte kuivamisprotsess, kuid kuivamine on sageli takistatud ebapiisava või puuduva ventilatsiooni tõttu. Kui ruumi õhus sisalduv niiskus ei pääse tuulutades ruumist välja, koguneb ta külmadele pindadele ning veeldub. Kuna klaaside pind on üldjuhul kõige külmem osa seinast, ongi kondensaat just klaasi pinnal. Klaasil on kondensaat nähtav kohe tekkimise hetkel, kuid seintes ei näe me seda enne, kui avastame hallitavad laigud seinte sisepinnal.

Ruumide ventilatsiooni parandamiseks on enamasti kaks võimalust: õhu sisselaskeklapid läbi seina või õhu sisselaskeklapid läbi aknaraamide ja väljatõmme sanitaarruumide ning köögikubu kaudu. Läbi seinte on klappe küll kulukam paigaldada, kuid ruume õhutada on kergem. Samas on aknaraami klappide lisamine (nt Aereco Hygro tüüpi klapid) kiire ning ei nõua suuremaid ettevalmistusi. Tavaliselt piisab ka sellest, kui ruumides on töötav õhu väljatõmme ning akendel nn tihendituulutus (aken kaldu lahti ca 5 mm), kuid jääb turvalisuserisk. Loomulikult peab väljatõmme olema tagatud ka uute klappide paigaldamisel, vastasel juhul ei liigu õhk ikkagi.

Autor: Erkki Tepper