Elektrituruseaduse järgi kehtestatud regulatsioon lähtub nn osaliselt avatud kahepoolsete lepingutega elektrituru kontseptsioonist. Seda on nii kiidetud kui laidetud, rohkem siiski laidetud ? elektriturult saavad elektrit osta vähesed valitud ettevõtted ja turu garantii antakse üksnes ühele elektritootjale. Positiivse poole pealt tuleb märkida, et nii tagatakse strateegilise tähtsusega Narva elektrijaamade amortiseerunud ning keskkonnamahuka tootmistehnoloogia uuendamise esimene etapp.

Samas on selge, et pikaajaliselt selline seadus ei toimi, sest elektrituru avanedes lõplikult 2013. a kaob tänane tagatis renoveerimisprotsessi jätkamiseks, 2016 ei tohi renoveerimata katlaid enam kasutada. 2006. a kavandatud merekaabli ESTLINK valmimisel saavad Baltimaad Põhjamaade elektrituru osaks. See tähendab Eesti elektri hinna sidumist Põhjamaade turuhinnaga. Omaette probleemistiku moodustavad Vene elektri transiidiga seotud küsimused. Niisugusesse keskkonda meie tänane elektrituru mudel hästi ei sobitu.

Eesti huvi on stabiilne ja soodne elektri hind pikaajalises perspektiivis. Ses võtmes pole täna võrreldavas mahus piisavalt usaldusväärset alternatiivi põlevkivienergeetikale ja Narva jaamade osaline renoveerimine on riikliku varustuskindluse tagamiseks vajalik.

Sama selge on aga ka see, et Narva jaamade kõrvale peab tekkima teisi elektrienergiatootjaid, mis hajutaksid ja mitmekesistaksid elektritootmist ning võimaldaksid efektiivsemalt kasutada energiasüsteemi. Praegu on uute soojuse ja elektri koostootmisjaamade rajamine pidurdunud.

Niisiis tuleb meil elektrituru raamistik ümber kujundada. Elektriturgude toimimispõhimõtted arenevad edasi kogu maailmas. Seejuures on pea kõikjal selgunud, et turgu ei saa avada näiteks sideturuga samadel alustel: elektrit on vaja toota, indikatsiooni uute jaamade ehitamiseks turumudel ei anna. Sellest tulenevalt jõustus 2003 Euroopa Liidus uus elektrituru direktiiv, kus pööratakse suuremat tähelepanu ka varustuskindluse tagamisele avatud turul. Tänaseks on energeetika töögrupp heaks kiitnud uue elektri varustuskindluse direktiivi eelnõu, mis annab liikmesriikidele uusi võimalusi elektrituru arendamiseks.

Seega on lisaks turumehhanismide valikule vaja elektrienergia varustuskindluse aspektist määratleda, milline peaks olema erinevate energiaallikate ja ka võimaliku importelektri roll elektriturul. Riigikogus menetletav kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015 sätestab eesmärkidena, et 2010. a suureneb taastuvatest energiaallikatest toodetava elektrienergia osakaal vähemalt 5,1%ni Eesti brutotarbimisest (praegu 0,5%); 2020 suureneb elektri ja soojuse koostootmisjaamades toodetud elektrienergia 20%ni (13%). Samas tõdetakse, et kuigi need sammud vähendavad oluliselt põlevkivienergeetika osakaalu (praegu 92%), jääb põlevkivi kindlaks alternatiiviks veel pikaks ajaks.

Riiklikel arengukavadel on tendents unustusse vajuda. Seega oleks vaja fikseerida seadustes, et uute ja senisest efektiivsemate ning keskkonnasõbralikemate tootjate jaoks on turul oma ni??, kuhu nad saavad toodangut müüa.

Fikseeritud turuni?iga elektrituru kontseptsioon annaks selge signaali ja vajaliku kindlustunde uute jaamade tekkeks ning pakuks lahenduse ka pidevatele vaidlustele kohustusliku taastuvelektri (ka koostoodetud elektri) kokkuostuhinna üle ? kujunev kokkuostuhind peab tekitama investorite mõõduka huvi ilma tarbija elektrihinda ning elektrisüsteemi talitlust halvamata.

Taastuvelektri ja koostoodetud elektri arengut toetavad seadustäiendused on koostöös turuosalistega ministeeriumis koostamisel. Sellist kontseptsiooni toetab ka Riigikogus menetletav elektrituruseaduse muudatus, mille kohaselt peavad elektrimüüjad hakkama arvetel näitama, millistest energiaallikatest on elektrienergia toodetud ja millised on tootmisega seotud heitmed.

Uus lähenemine nõuab veel põhjalikku analüüsi, kuid üht võib kinnitada: riiklik suund energiatootmise nüüdisajastamiseks, taastuvelektri ja koostootmisjaamade juurutamiseks ning energiasüsteemi efektiivsuse tõstmiseks pole lihtsalt visioon, vaid praktiline eesmärk.

Autor: Frank Õim