Unenäoline valgus taevas

Iga kui pimedamal ajal üleval olla, näeb selge ilmaga taevas igasugu asju. Paar sügist tagasi Oulu linnas sattusin taevast virmalisi vaatama. Et olin hispaanlaste ja sakslaste seltskonnas, siis nemad ainult vaatasid ammuli sui ega osanud asjast suurt midagi arvata. Siis rääkisin neile paar lugu, mida ma teadma juhtusin.

Esimese jutustatud loo pealkiri võiks kõlada nii - soldat lühendab küünlakuu.

Läinud üks soldat kroonust kodu käima. Kõndis, mis ta kõndis, jõudis õhtu kätte ja väsis ära. Tulnud üks maja vastu, soldat läinud sisse ja küsinud öömaja, mida talle ka lubati. Peremees tegi tagatuppa aseme ja ütles: ?Heida siia magama, et sa eestoas teistele tüliks ega jalus ei oleks.?

Soldat polnud veel magama jäänud, kui üksteist noort meest tuppa tulnud lisaks vanale peremehele. Siis tulid kõik kaksteist tagatuppa, puumõõgad käes. Tagatoas oli üks väikene potikene mingisuguse vedela kraamiga ja kõik läksid sinna poti juurde ja kastsid oma näpuotsa sinna sisse. Ja selle peale läksid nad kohe viuh ja viuh aknast välja. Soldat pani seda imeks ja läks akna peale vaatama, kuhu nad siis läinud, ja nägi, et nad kõik olid üles taeva peale läinud ja seal taplema hakkasid, nii et valgusejutid taga, mida meie mõnikord virmaliste vehklemisena näeme.

Soldat seda nähes pannud ennast ka ruttu riidesse, võtnud oma mõõga, kastnud oma näpu ka sinna potti ja läinud välja nende järel ja vaata imet ? soldatil olnud ka see võimus, et ta üles taeva alla nende hulka saanud. Soldat hakanud oma raudmõõgaga taplema. Küll tulnud need kaksteist meest kõik tema kallale ja tahtnud teda surnuks lüüa, aga soldat keerutas oma raudmõõgaga kolm-neli ringi ja löönud mitmel käed otsast maha. Selle peale põgenenud need kaksteist meest soldati eest ära. Soldat läinud tagasi jälle oma öökorterisse. Hommikul riielnud majaperemees küll temaga: ?Meie olime puumõõkadega ja sina tulid raudmõõgaga. Ega puumõõk siis mingi tapmisriist ei ole.?

Sellepärast on küünlakuu tänapäevani kõige lühem, et soldat teda kõige enam oma mõõgaga haavas.

Taevaste asjade pilkamise eest karistatakse karmilt. Igaüks teab vist seda, et sõrmega ei tohi kuud näidata, sest sõrm kuivab ära. Virmaliste veheldes keelati varem isegi suuremat lärmi teha. Ühes Juhan Aikio räägitud lapi muinasjutus kahest vennast aga hakkab ennasttäis vend päikest, kuud ja tähti pilkama. Sellest sünnib igasuguseid õnnetusi, millest ta õppust ei võta. Kui virmalised hakkasid vehklema, siis võttis noorem joiata:

Ta vend keelas teda, aga ta hakkas ikka kõvemini joigama. Siis hakkasid virmalised hirmus tugevasti vehkima, nii et ragisesid vastu lund nagu vastu kõva nahka. Vanem ronis kummuli ree alla, aga virmalised lõid noorema maha ja põletasid ta kasuka ära. Siis sõitis vanem edasi raske meele ja leinas südamega oma venna pärast.

Sellepärast on praegugi vanade laplaste hulgas selline usk: ei tohi võtta virmalisi pilgata, et virmalised tigedaks ei saaks ega sind ära ei võtaks ega põletaks. Selle poisi surnukehagi läks kaduma.

Füüsikaliselt vaadates on virmalised seotud päikesetuulega: Päikese pinnalt eraldub peamiselt elektronidest ja prootonitest koosnevat plasmat. Kuigi päikesetuulega liigub Päikese pinnalt eemale palju energiat, jõuab Maani sellest vaid üsna tühine osa, mis soodsatel tingimustel võib tekitada virmalisi.

Päikesetuul on küll pidev, aga selles tuleb ette tugevamaid puhanguid ja lausa tormegi. Maa läheduses on päikesetuule kiirus umbes 400 kilomeetrit sekundis, tormide ajal võib see ulatuda 1000 kilomeetrini sekundis. Päikesetuule eest kaitseb Maad magnetväli, mis hajutab Päikeselt tulevaid osakesi. Need leiavad oma tee atmosfääri nimelt polaaraladel: virmalisi on näha peale põhjaalade äärmises lõunas, st Antarktikas ja selle naabruses.

Virmalised sünnivad kõige sagedamini maapinnast ligikaudu 110?250 kilomeetri kõrgusel, kus atmosfääriosakesed ergastuvad. Virmaliste erinevad värvid tekivad ergastatud hapniku ja lämmastiku molekulide ning aatomite kiirgamisel. Rohelisi virmalisi on näha siis, kui kiirgavad hapniku molekulid, punaseid, siniseid ja lillasid seevastu tekitavad kiirgavad lämmastiku molekulid. Tumepunast värvust näeme, kui väga kõrgel hõredas atmosfääris kiirgab atomaarne hapnik.

Kuigi Eesti asub küllaltki kaugel põhjas, on virmalisi meil näha võrdlemisi harva. Seda seetõttu, et magnetpõhjapoolus ei lange põhjanabaga kokku, vaid paikneb hoopis Kanada arktilises saarestikus. Seetõttu on Montreali kandis virmalised näha sama hästi kui Lapimaal ja Floridaski sama hästi kui Eestis.