Ääremaal on puudus tööst ja tööjõust

Mõnikord on ääremaal olemisest ka kasu: vähemalt arstid välismaale veel kuigipalju ei kipu, neid tuleb Põlvasse isegi mujalt juurde. Teistes valdkondades pole aga ka Põlvamaal lugu parem kui mujal ? näiteks parimad ehitajad otsivad paremat palka kodust kaugel.

Põlva haigla ülemarsti Margit Rikka sõnul ei ole ta agressivset tööjõu värbamise poliitikat ajanud ? kui keegi on tulnud mujalt Põlvasse tööle, on selle taga inimeste enda tahe. Aga peamine tööjõu juurdevoolu põhjus on ikka selles, et mõnest väiksema linna raviasutusest on saanud kohaliku tähtsusega haigla. Nii tulid Põlvasse Jõgevalt kaks arsti. Ent ka Tartust käib tohtreid Põlvas nii haiglas valves kui ka vastuvõttudel. Selle võib panna Tartu hirmsa spetsialiseerumise, ränga koormuse ja õppetöö arvele. Põlvas saavad kirurgid ja anestesioloogid see-eest mitmekesisemat tööd.

Samuti on lootust, et vähenevad palgaerinevused: arst jääb arstiks, kus ta ka ei töötaks. Meditsiiniõdedele aga juba makstakse Põlvas riiklikult kokkulepitust rohkem, kuid Tartu ja Tallinna palgatase on hoopis teine klass ning õdedest on suurtes linnades puudus. Samas ? ka Põlva õed õpivad täna usinasti soome keelt. Põlva haiglale ja haigetele see muidugi hea uudis pole, küllap need õed siis ka õige pea välismaale lahkuvad.

Põlva ehitusmehed jooksevad aga ära Rootsi. Meie kandi juhtival ehitusfirmal, ASil RIS Ehitus, on raske võistelda välismaiste tööandjatega ? Rootsis saavad ehitajad puhtalt kätte 30 000 krooni. Ehitusfirma juhi Madis Tsälko sõnul lähevad ära paremad mehed, kusjuures ka vanus pole üldse tähtis.

Rootsis ja Soomes käinud mehed räägivad, et seal olevat töö intensiivsus võrreldes Eestiga veelgi väiksem. Rootsis olemise suureks plussiks peetakse lisaks palgale kahenädalast töötsüklit, millele järgneb sama pikk puhkus kodus. Selliseid tingimusi meie ettevõtjad oma töötajatele pakkuda ei suuda.

Kohalikust tööhõiveametist ettevõtjad oma tööjõumuredele abi ei looda, ametil ei ole pakkuda neile ei keevitajaid, tõstukijuhte ega teisi õppinud ametmehi. Ettevõtjate sõnul on hea, kui sealt leiab abitöölise.

Erandeid siiski on. Näiteks Tsälko kiitis mehaanikut, kelle ta palkas paar aastat tagasi tööhõiveameti kaudu. Tööandjad vajavad nii liht- kui oskustöölisi, aga ka juhte. Näiteks kohe leiaks töö aus, lojaalne, kella tundev, tööd koju kaasa mitte viiv, kuni 40aastane, vene ja inglise keelt oskav, eriala omav, pidevalt õppimisvalmis ning alla Eesti keskmise töötasuga nõus olev inimene.

Paistab, et ääremaal on samad probleemid kui pealinnas: puudus on nii tööst kui ka tööjõust. Tööandja otsib õppinud spetsialisti ja pakub võimalikult väikest palka. Tööotsija tahab aga tulusamat pakkumist, vastasel korral lahkub kodumailt. Ent isegi tähtsamaks kui palk on ääremaalt suurlinnadesse suundunud põlva-maalased nimetanud paremaid elutingimusi, samuti võimalusi vaba aja veetmiseks. Põlvamaalt ei saa seda, mida pakub Tallinn: huviringid, kool, teater, kultuurielu. Ehitusettevõtjad ennustavad, et ehitusala ootavad peamiselt tööjõukulude suurenemise tõttu ees rasked ajad ning vähemalt 30protsendiline hinnatõus. Alles alustavatel ettevõtjatel on aga Põlvamaal veel raskem, näiteks juuksurisalongi tegemiseks Räpinas ei anna ükski pank laenu.

Autor: Mati Määrits