Seadus kohustab kaupmehi pakendit kokku ostma

Tootjate ja kaupmeeste liitude koostöö on saanud tegelikkuseks Eesti Taaskasutusorganisatsiooni (ETO) ja Eesti Pandipakendi (EPP) loomise kaudu. Kaupmeeste ja tarbijate jaoks on oluline, et süsteem oleks lihtne, töökindel, turvaline, täpne, informatsioon õigeaegne, logistikalahendused häireteta. Laiema kogumisvõrgustiku loomise eesmärgil on kaupmeeste arvates vajalik kaasata taaraettevõtted joogipakendite kogumise süsteemi. Suure osa joogipakenditest on kogunud senini taarapunktid. Samas, joogipakendite kogumisele kaasa aitamiseks peavad taara­ettevõtted oluliselt panustama tingimuste parendamisele, et näiteks elamispiirkondades tarbijaid teenindada.

Ette tuleb ka pakendi­seaduses toodud mõistete ja kohustuste erinevat tõlgendamist. Pakendiseaduses vajab täpsustamist pakendiettevõtja mõiste. Pakendiettevõtja on seaduse alusel isik, kes pakendab kaupa, veab sisse või müüb pakendatud kaupa. Kui lähtuda mitmete teiste maade kogemustest, siis pakendiettevõtja on tootja, importija või pakendaja ja kõik teised on majandustegevuses osalejad, kes peavad kaasa aitama. Kaubandussektor sorteerib ja kogub praegu veo- ja rühmapakendit, vajadusel ka joogipakendit.

Eestis on püütud pakendiprobleemi lahendada kaupmeestele kohustamisega tasuta kõik müügipakendid vastu võtta. Kaupmeeste protestide tulemus on seaduses mitmete paragrahvide juurde lisatud ?välja arvatud isik, kes müüb?.

Senini on tagasihoidlikuks jäänud lõpptarbija teavitamine. Elanikel puudub teave, mida teha ja kuidas peaks oma seniseid harjumusi muutma ning millisteks kujunevad tingimused.

Kaupluse töö eesmärk on tarbijate teenindamine ja vajalike kaupadega varustamine. Pakendi ja pakendijäätmete küsimuse lahendamistele saab kaubandusettevõte kaasa aidata, kuid kauplus ei saa muutuda prügi kogumise punktiks. Seda seisukohta toetab ka Euroopa jae- ja hulgikaubandusettevõtteid ja organisatsioone ühendav keskliit EuroCommerce.

Seaduse loomisel ei arvestatud tarbija huve, vaid prooviti leida lahend, mis rahaliste vahendite taha ei takerduks. Seega lihtne, pakendiettevõtja on ka see, kes ?müüb? ? seadusesse ja asi lahendatud.

Kahjuks nii ei saavutata eesmärki, mida seadus peaks täitma. Seaduse loomisel tuleb esmalt läbi mõelda, kes on selles protsessis osalised ja kes missugust rolli täidab. Ei saa jätta kõrvale tarbijat ja temaga mitte arvestada. Ei saa panna tarbijaid liikuma prügikottidega poe suunas ja tekitada kauplustest prügilaid.

Tuleb leida lahendused, mis toimiksid. See aga omakorda tähendab, et tarbija peab saama oma sorteeritud pakenditest lahti vahetult kodu läheduses.

Avalik sektoril, munitsipaalvõimul, haridussüsteemil ja avalikkusel on taara taaskasutuses väga tähtis roll. Mistahes seadus või tagatisrahasüsteem ei pane inimesi nii palju taarat tagasi tooma, kui ühiskondlik arvamus ja inimeste veendumus, et see on hea asi. Selleks aga tuleb tarbijat kasvatada ja teavitada. Muidu tuleb nii välja, et pidevalt on kaupmees süüdi, et taarat tagasi ei tooda ? ju organiseeritakse tagasivõttu kehvasti või tagatisraha ei ole piisav.

Pannes tagasiostu vastutuse igale müügipunktile, kus taarat müüakse, saame karjakaupa jaburaid olukordi. Keegi ei taha taarakottidega kõndida läbi Viru keskuse keldrisse toidupoe juurde (kellel ju lasub seaduslik kohustus tagasivõttu organiseerida). Samuti ei soovi mitte keegi näha taara vastuvõtu kohta iga R-Kioski kõrval. Ja mitte kellelgi pole kasulik organiseerida taara vastuvõttu kuskil 5. korruse terrassil, kus teostakse suvemüüki.

Kogu süsteemi ülesehituse mõttekus on küsitav. Vastavalt uuringutele on väga üksikud inimesed valmis poodi või kioskisse või kaubanduskeskusesse suurte taarakottidega minema. Valdav enamik kodanikest sooviks prügist vabaneda kodu lähedal ja on valmis ka prügi iese eelnevalt sorteerima.

Vanasti laulsime ?maa tuleb täita lastega?, nüüd siis ?maa tuleb täita pakendite vastuvõtu punktidega?. Kas see on tõepoolest parim lahendus, kui näiteks Tallinna kesklinna poodide, kioskite ja ka söögikohtade lähedale kerkivad pakendite vastuvõtukohad? On see üldse mõeldav muinsuskaitse, rendihindade ja linna üldmulje mätta otsast vaadates?

Pakendiorganisatsioonide paljusus ei ole hea. Oluline on, et kaupmehed koonduksid ühe pakendiorganisatsiooni alla.

Millised on tingimused? Kaupmeestel on küll niipalju jõudu, et omavahel kokku leppides tingimused väga soodsaks kaubelda. Meieta ei ole ju ka pakendiorganisatsioonil kusagilt pakendeid saada.