Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hotell lihtsalt ei sobi Tammsaare kõrvale
Äripäeva toimetaja palus, et ma kirjutaksin arvamusartikli teemal ?Miks ma olen Viru hotelli Tammsaare pargi poolse laienduse vastu?? Palun, härra toimetaja. Siin on mu kõigi aegade lühim arvamusartikkel: see ei sobi sinna.
Kõigest ja tervelt neli sõna. Tegelikult sellest piisaks. Konkreetse torni suhtes tunneb iga tallinlane intuitiivselt, et see kõrghoone ei sobi sinna. Alles sai linn suure sõjaga Tammsaare pargist välja klaasist hamburgeriputka.
Nüüd tahame plekist ja betoonist asja asemele ehitada. Veel kõrgema, armastatud kirjaniku kuju kõrvale veelgi sobimatuma. Ei. Miks peab ilmselgeid asju veel seletama?
Konservatiivne maailmavaade nõuab, et olemasolevat head ei tohi uisapäisa lõhkuda. Asju ei saa reformida lihtsalt reformimise pärast. Linnaplaneerimises tähendab see, et iga suurt otsust, mis jääb linnapilti aastakümneteks või -sadadeks kujundama, tuleb väga hoolikalt kaaluda. Kui vaja, ka pidurdada ja asjad veel kord läbi arutada. Ehitama ei tohi hakata, kuni me pole lõplikult kindlad, et me lapsed just sellises linnakeskkonnas elada tahavad.
Teine näide. Kinnisvaraarendajad, kes erastasid Pirita purjespordikeskuse TOP, soovivad ehitada hotelli linnapoolsesse otsa mere äärde hulga korrusmaju. Sinna, kus praegu on mere ääres mõnus muruplats. Kohta, kus paljud tallinlased palaval suvepäeval armastavad mere ääres istuda. Teki laiali laotada ja päikese käes elu nautida. Tallinlased on seda kohta sellisena harjunud nägema juba 25 aastat. Nad armastavad seda randa just niisugusena, nagu see on.
Neid tundeid ei saa kirjeldada ega panna kaalukausile, kus teisel pool on kinnisvaraarendajate argumendid. Kui ma ei luba seda muruplatsi täis ehitada, ütlevad reformijad, et seisan Pirita arengu vastu.
Ma ei saa sellest aru. Mina ütlen, et Pirita areng on ühepereelamute ehitamine, parkmetsade säilitamine ning Pirita jõe ürgoru kordategemine. Pirita areng tähendab rohelust ja avarust. Iga paljukorteriline elamu on tegelikult Pirita taandareng.
Eelmisel nädalavahetusel sõitsin Pirital ringi ja vaatasin, kuidas kanalisatsiooni ehitatakse. Märkasin, et Merivälja tee äärsesse metsa tihedalt kerkinud neljakorruselised hooned ei meenuta enam kuidagi Piritat. Kallid sõbrad, see, mida Pirita linnaosa endine valitsus on teha lasknud, on kergelt öeldes amoraalne. Meriväljale on ju kerkinud noor Lasnamäe!
Mulle öeldakse, et need majad seal TOPi otsas peaaegu ei varjaks merevaadet. No ja mis siis, et väga palju tõesti ei varja? Juurdepääs rannale halveneb ikkagi. Ja seda kõigi järeletulevatele põlvede jaoks. Sama on Viru hotelli laiendusega. Kord ära võetud terviklikku pargiruumi ei anna keegi kunagi tagasi.
Küsin: mis läheb tallinlasel paremaks, kui ma luban need majad sinna ehitada? Mitte midagi. Miks seda siis teha?
Iga vaidlusaluse objekti taga on mõni suur huvigrupp ? maaomanikud, arendajad, rahastajad. Kinnisvaraarendajad ei ole milleski süüdi. Nemad teevad oma äri. Nende eesmärk on igast maatükist viimane kui penn välja imeda, öelgu linnakodanikud pealegi, mis aga tahavad.
Iseasi on see, et ka ametnikud kipuvad kapitali huvide vastu nõrgukeseks jääma. Ei löö selga sirgu ega kaitse linnakodanike huve tervikuna. Lasevad ennast lobistidel pehmeks rääkida. Riigi ja linnaga suhtlemisel peetakse millegipärast normaalseks selliste kokkulepete sõlmimist, kus valitsussektor kaotab alati maksimaalselt, erasektor aga võtab maksimumi. Aga see ei ole linlaste huvides. Ja selle ma lõpetan ära. Muidugi, kui te vastu ei ole, kõrgeaulised ja kõikvõimsad kinnisvaraarendajad!
Hoopis vastupidiselt imelik oleks aga piirata kõrghoonete rajamist sinna, kus ühiskond neid täna juba ootab, Liivalaia-Stockmanni piirkonda. Kui vaadata Tornimäe siluetti, siis tänased majad justkui ootaksid oma kõrvale uusi tippe. Selle kvartali hoonete kõrguse sidumine Oleviste torniga on absurdne.
Selliste ühemõõtmeliste visuaalsete piirangute seadmisel tuleb arvestada ka ehitiste mahulist mõju. Tänased tugevad kõrghooned domineerivad juba ammu ruumiliselt vanalinna sihvakate tornide üle.
Seepärast ei teeks selles rajoonis ka üks 40korruseline torn liiga, vaid muudaks piirkonna silueti isegi dünaamilisemaks.