Riigi lisatulud tuleb suunata arenguinvesteeringuteks

Üks peab olema selge ? lisaraha ei tohi suunata bürokraatia­kulude suurendamiseks ega uute riigiametnike tööle­võtmiseks, vaid eelkõige investeeringuteks tulevikku ja loomaks reserve halbade aegade tarbeks.

1,1 miljardit plaanitavast 2,5 miljardi krooni suurusest lisatulust kulub automaatselt haigekassa ja pensionikassa puudujääkide vähendamiseks, sest sotsiaalmaksust laekuv tulu on sihtotstarbeline. Siin on valitsuse väited, et see on nende riigimehelik otsus, eksitavad, sest seadus ei anna neile mingit otsustusruumi. Samas on valitsus hoolimata sotsiaalmaksu üliheast laekumisest prognoosinud, et 2006. aastal jõuab pensionikassa reserv nulli lähedale ja 2007. aasta lõpuks ligi 740 miljoniga miinusesse. Selleks, et pensioni­kassa ei peaks hakkama laenu võtma, tuleb sinna suunata lisaraha ja seda tuleb teha headel aegadel nagu tegime seda 2004. aastal. See on valikukoht, kus valitsus saab näidata oma tegelikku tahet.

Igal juhul jääb valitsuse kasutusse veel vähemalt 1 miljard krooni, mida on võimalik suunata Eesti pikaajalisele arengule uue hoo andmiseks. Res Publica on siin seisukohal, et see summa tuleb investeerida eelkõige meie õpilastele, üliõpilastele, kutsekoolide õppuritele ja teadlastele paremate tingimuste loomiseks. See tagab, et tulevikus on meil rohkem inimesi, kes loovad ise uusi tulusaid ettevõtmisi, toovad Eestisse investeeringuid, uusi teadmisi ja tehnoloogiaid.

Kuidas seda miljardit kasutada? Esiteks tuleb teha kulutusi selleks, et Eesti teadlased ja üliõpilased saaksid lähi­aastatel enam osaleda rahvusvahelises koostöös, õppida parimates Euroopa ja Ameerika ülikoolides ja praktiseerida parimates välismaa firmades. Me oleme väike riik ja iga anne peab saama võimaluse. Ainult rahvusvaheline koostöö, sellest saadavad sidemed ja ideed saavad olla uute suurt lisaväärtust loovate majandussektorite ja nende loomiseks vajalike investeeringute aluseks. Kui suunata selleks 160 miljonit krooni, saaks korraliku rahvusvahelise kogemuse mitusada üliõpilast ja teadlast.

Teiseks tuleb vähemalt 200 miljonit krooni investeerida teadus- ja arendusasutuste infra­struktuuri arendamise programmi, et see rakenduks planeeritud mahus. Teaduse ja arendustegevuseks vajalike infrastruktuuride mahajäämus kuluka teadusaparatuuri osas on kujunemas üheks peamiseks piduriks teadus- ja arendus­tegevuse edasisel arengul. Samas on oluline veenduda, et selline aparatuur tegelikku tulu tooma hakkab.

Kolmandaks tuleb teha ära olulised investeeringud kutsekoolide infrastruktuuri ja praktikabaaside arendamiseks. Siin tuleb võtta eesmärgiks, et kõik jätkavad kutsekoolid oleksid võrdsel tasemel ja nende finantseerimisel saaks minna üle õiglastele kaasaegse õppe tegelikke kulusid arvestavatele hindadele. Kulutades lisaeelarvest 200 miljonit krooni, on see ligi pool sellest summast, millega Euroopa Liit toetab meie kutseharidust kolme aasta jooksul ning ligi neljandik kutsekoolide aastaeelarvest.

Neljandaks tuleb vähemalt kaks korda suurendada üld­hariduskoolide pearahas kapitalikomponenti ja rakendada väikekoolide baasraha, et väikekoolid saaksid tagasi kindluse tulevikuks. Selleks kuluks 240 miljonit krooni.

Peale nende otsuste langetamist jääks valitsusele veel 200 miljonit krooni vaba raha.

Loomulikult on kohti, mis raha ootavad palju enam, kuid kui me soovime saavutada tegelikku edu, tuleb kontsentreeruda võtmevaldkondadesse ning haridus ja teadus on meie hinnangul Eesti tuleviku võti.

Seniseid arenguid jälgides ei ole mul põhjust olla liiga optimistlik valitsuse soovis vaadata kaugemale kui kohalikud valimised ja loobuda populistlikust rahajaotamisest ja valitsuskude suurendamisest. Oleks tore, kui ma eksin.