Rahulolematus kutseharidusega kasvab siis, kui asi just edeneb...

Ühtlasi möönis ta moka otsast, et see pole veel kõik. Kuid see ?muu? ? investeeringud ? kuuluvat vaid mingisse üldnäitajasse, millel poleks nagu pistmist kutseharidusega.

2006. a riigieelarve kavas on kutseharidusele eraldatud 214 mln kr rohkem kui 2005. a, mis tähendab 24,2protsendilist kulude kasvu. On seda vähe või palju, sõltub sellest, kust poolt vaadata ja kes vaatab.

Tõsi, võrreldes valitsuse poolt juulis heakskiidetud kutsehariduse arengukavas 2005?2008 esitatud numbritega on seda mõnevõrra vähem. Ainult et taoliste võimalike võrdluste juures tuleb silmas pidada, et arengukavad koostatakse valdkonnakeskselt. Neis püstitatavad eesmärgid kehastavad ideaalseisundit, mida pole võimalik ka parima tahtmise juures üheaegselt realiseerida. Riigieelarve ongi see, kus tasakaalustatuse leiavad eri valdkondades ja eri aegadel koostatud arengukavad.

Arvestuslikult peaks riigieelarveliste kutsehariduskulude osatähtsus SKPs moodustama 2006. a 0,64%, seda 2004. a 0,44 protsendiga võrreldes. Kui kõnealuse suhtarvu suurenemine pea poole võrra ja riigieelarvelise rahastamise veerandiline kasv ainuüksi järgmiseks aastaks ei räägi kutsehariduse ennakarendamisest, mis see siis veel on? Tegelikult on kasv veelgi suurem. Nimelt sisaldavad 2005. a numbrid kulutusi nüüdseks rakenduskõrgkoolideks muudetud Tallinna ja Tartu meditsiinikoolidele, mis on edaspidi nihutatud teisele eelarvereale. Kutsehariduse riigieelarvelise rahastamise n-ö võrreldav kasv 2005. a suhtes oleks seega oodatavalt u 247 mln kr ehk 28%.

Päris kindlasti pole senist mahajäämust võimalik ühe aastaga tasa teha. Isegi vahepeal taganutetud neljakordne rahastamise kasv ei tooks endaga kaasa kutsehariduse samaväärset paranemist. Pigem tuleks sel juhul rääkida raha mahaviskamisest, sest puudub igasugune garantii, et seda tohutut rahahulka suudetakse efektiivselt ära kasutada.

Haridus on terviksüsteem. Mingil juhul ei tohi eirata selle tasakaalustatud arendamise nõuet, üht hariduse liiki ja taset ei saa arendada teiste arvel. Vahepealne üldhariduse arendamine suuresti kutsehariduse arvel, mida mõõtis riigieelarveliste kutsehariduskulutuste osatähtsuse langus SKPs 0,60 protsendilt 0,44 protsendile aastail 1999?2004, mil kutsehariduse riigieelarveline rahastamine suurenes vaid 4?7% aastas (2000. a isegi vähenes), on ilmekas näide.

Näha kutsehariduse hädasid noorte takistamatus püüdluses kõrghariduse poole oleks samavõrra väär. Kui keegi kurdab, et ?kõrgkoolis õppimine on elustiil? või ?et piiranguteta valikute võimaldamine noortele on loonud olukorra, kus sinikraede ametikohtadele peab hakkama kohandama valgekraelise ettevalmistusega töötuid? (vt Eesti Päevaleht, 30.03.2004), siis ei pruugi sugugi kõik tema arvamusega nõustuda. Pealegi, nagu on mitmed läänemaailmas tehtud uurimused näidanud, saavat parima töölise ülikooliharidusega humanitaarist.

Ühtlasi võib kohata väiteid, et just kutseharidusega inimesed on tööturul kõige vähem paindlikud. Mingil määral võib neile väidetele leida tõestust Eestistki. Nimelt on kutseharidusega inimeste seas töötus kõrgem kui keskmiselt ? 2004. a nende seas, kes on omandanud kutsehariduse koos üldkeskharidusega, näiteks isegi 17,0%. Tõsi, kutseharidusega inimeste seas on valmisolek tööd teha samas suurem kui keskmiselt.

Mida Eesti majandus enim ootab, on see, et ka tööandjad leiaksid senisest oluliselt rohkem võimalusi kutsehariduse omapoolseks rahastamiseks.