Sügisel peab vaid varustus olema natuke soojemast ja vihmakindlamast sordist. See teeb matkale kaasa võetava rõivavarustuse koguse küll märksa suuremaks, ratturite varustuse eraldi tarimine muutub ka pühapäevasõitja jaoks üha vajalikumaks. Suuremate grupimatkade puhul on varustuse andmine korraldajate organiseeritud autole juba traditsiooniline lahendus. Mõni tõeline rattamatkaja vaatab sellele küll viltu, kuid selliseid on siiski aina vähemaks jäänud. Kaasa võetud telgid-magamiskotid ja jahedaks õhtuks sobivad soojemad rõivad saab hommikul pärast laagri kokkupanemist ära anda, et need siis õhtul uuesti kasutusse võtta.

Rattamatkadel osalemise kulud ulatuvad mõnesajast kroonist mitme tuhandeni. Kaugem ja pikem rattaretk tähendab ka suuremaid summasid. Kui aga hakata ise väiksema grupi jaoks sarnasel marsruudil matka korraldama, võib see osutuda sama kulukaks. Lisaks tuleb kõik teha omal käel, nii et sihtpunktis ei oota teid keegi, kes aitaks muuta rattaretke sujuvamaks.

Esimest korda rattamatkale minnes kipub suurimaks mureks olema see, kas valitud vahemaa on ikka jõukohane. Päevasõidud võivad ju ulatuda 25?120 kilomeetrini. Harilikult pole esimest korda matkal olevale ratturile ka pikem vahemaa probleemiks, sest aeg-ajalt pauside tegemine on iseenesestmõistetav. Igal võimalikul ja võimatul hetkel võib end ka ise muuta jalakäijaks, et siis jalutuskäigu järel taas edasi sõita. Raskusi võib tulla küll järgmisel hommikul, kui sadulasse istumine tundub vaevaline. Aga esimese viie kilomeetri läbimise järel ununeb seegi.

Ratturi emotsioonid võivad tänu pidevale pedaalimisele olla küll ühekülgsed, kuid see ei tee ratturist veel pessimisti. Näiteks öeldakse, et tuul on alati vastu ? isegi siis, kui ta on tagant. Ja tõusud on ikka ebameeldivad. Mistõttu ?tõusud on mu nõrkus? stiilis humoorikaid väljendeid võib rattamatkal kuulda sageli. Teisalt on just neilt samadelt tõusudelt allakihutamine nauding omaette.

Ja erinevalt autost, mis iga hea vaatega koha peal ei saa alati peatuda või parkida, pole rattamatkajal parkimismuresid.

Eestimaa Looduse Fond (ELF) korraldab 30. septembrist 2. oktoobrini rattamatka Harjumaale ja Põhja-Kõrvemaale. Tegemist on kümnenda rattaretkega seerias ?Kuidas elad, Eesti mets??. Üle vaadatakse Põhja-Eesti kõige väärtuslikumad metsaosad ? vääriselupaigad, uuritakse nende kaitstust ja väärtuste säilimise võimalikkust. Samuti vaadeldakse, kuidas saavad omavahel hakkama looduskaitse ja riigikaitse Kuusalu polügoonil.

Nii nagu varasematel aastatel lubavad korraldajaid lisaks looduselamustele ka kurvilisi ja mudaseid teid ning õhtuid lõkke ääres koos rahvapillimängijaga. Vajaduse korral aitab meeskond matkalisi tehno- ja esmaabiga. Retkelisi saadab mikrobuss, kus suure väsimuse korral varju leiab.

Registreerimise leiab koduleheküljelt reisid.elfond.ee ja ennast saab kirja panna kuni 25. septembrini. ELFi rattamatkal ööbitakse telkides. Osavõtjate piirarv on 125 inimest.

Eestis korraldatavatest matkadest on suurimad roheliste rattamatk maikuus, Soome ratta­matk augustis ning ELFi organiseeritud matkad kevadel ja sügisel. Kõige rahvarohkem on neist roheliste rattamatk, kus osalejaid tuhandetes, Soome matkal 700?800. Lisaks on veel mõningaid väiksemaid ja kohaliku tähtsusega rattamatkajate üritusi.

Konkreetsemat sihtgruppi pole neile üritustele enamasti määratletud, sestap sobivad need kõigile, kellele rattasõit meeldib ning kes oskavad lugu pidada vabas õhus viibimisest. Enamasti läbivad rattarajad ka kohti või teid, kuhu autoga või jala kas ei pääse või siis ei taheta minna, sest need on liialt kaugel.

Jalgratas aitab aga teha eemalseisva ja põneva loodusega koha ootamatult huvitavaks. Eriti veel siis, kui kohapeal saab mõne konkreetsest kandist rohkem teadva inimesega koos ringi vaadata.

Autor: Harli Uljas