Sügis igasuvist rattamatkajat ei takista

Sügisel peab vaid varustus olema natuke soojemast ja vihmakindlamast sordist. See teeb matkale kaasa võetava rõivavarustuse koguse küll märksa suuremaks, ratturite varustuse eraldi tarimine muutub ka pühapäevasõitja jaoks üha vajalikumaks. Suuremate grupimatkade puhul on varustuse andmine korraldajate organiseeritud autole juba traditsiooniline lahendus. Mõni tõeline rattamatkaja vaatab sellele küll viltu, kuid selliseid on siiski aina vähemaks jäänud. Kaasa võetud telgid-magamiskotid ja jahedaks õhtuks sobivad soojemad rõivad saab hommikul pärast laagri kokkupanemist ära anda, et need siis õhtul uuesti kasutusse võtta.

Rattamatkadel osalemise kulud ulatuvad mõnesajast kroonist mitme tuhandeni. Kaugem ja pikem rattaretk tähendab ka suuremaid summasid. Kui aga hakata ise väiksema grupi jaoks sarnasel marsruudil matka korraldama, võib see osutuda sama kulukaks. Lisaks tuleb kõik teha omal käel, nii et sihtpunktis ei oota teid keegi, kes aitaks muuta rattaretke sujuvamaks.

Esimest korda rattamatkale minnes kipub suurimaks mureks olema see, kas valitud vahemaa on ikka jõukohane. Päevasõidud võivad ju ulatuda 25?120 kilomeetrini. Harilikult pole esimest korda matkal olevale ratturile ka pikem vahemaa probleemiks, sest aeg-ajalt pauside tegemine on iseenesestmõistetav. Igal võimalikul ja võimatul hetkel võib end ka ise muuta jalakäijaks, et siis jalutuskäigu järel taas edasi sõita. Raskusi võib tulla küll järgmisel hommikul, kui sadulasse istumine tundub vaevaline. Aga esimese viie kilomeetri läbimise järel ununeb seegi.