Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
E-riigi arenguks ei piisa tehnoloogia hankimisest
Eestis on vaja selgelt öelda, et infoühiskond on ühiskonna arendamise strateegiline valik. Me ei tohi samastada infoühiskonna arendamist tehnoloogiliste seadmete hankimisega.
Me võime kasutusel olevaid süsteeme tehnoloogilises mõttes võimsaks arendada ja neisse panustada palju raha, aga niikaua, kui me ei võta ette menetlusloogikate ümbertegemist vastavalt loodud tehnoloogilistele võimalustele, ei tasu oodata jõudsaid samme infoühiskonna arendamise teel.
Meie võimalused info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendamiseks ei ole väga head, sest meie ressursid on maailma mastaapi silmas pidades pea olematud. See aga ei tähenda, et me ei saaks või et me ei oleks tehnoloogia arendusprotsessis arvestatavad osalised. Teisalt on väiksus suureks eeliseks. Meil on võimalik kiiremini ja terviklikumalt info- ning kommunikatsiooni tehnoloogia lahendused tööle saada.
Infoühiskonnas hoitakse, teisendatakse ja edastatakse enamik teabest universaalsel digitaalkujul andmeedastusvõrku, millele on tagatud kõigi juurdepääs. Masinatele on usaldatud rutiinne vaimne töö ja ühiskonna elukorraldus on ratsionaalne. Pean eeltoodud infoühiskonna määratlust piisavaks ja sellele tuginedes saamegi taustsüsteemi, mille suhtes hinnata Eesti edukust infoühiskonna arendamisel.
Teabe digitaalse käitlemise mahu ja ulatuse poolest oleme jõudsalt arenenud. Avalikus sektoris on arvutitega varustatud üle 96% töökohtadest. Elanikkonnast omavad arvuteid pea pooled. Hästi areneb interneti liitumisvõimaluste loomine. Omavalitsuse- ja riigiasutuste tasandil on hulgaliselt loodud e-teenuseid.
Meil on olemas turvaline ja universaalne andmevahetuse keskkond X-tee. On olemas e-keskkonnas isiku tuvastamise infrastruktuur, mis omakorda annab võimaluse isiku üheseks ja tõestatud identifitseerimiseks virtuaalses maailmas. Meil on olemas portaal, kust isik näeb kodanikuna, ametnikuna või ettevõtjana riiki kui tervikut.
Vaatamata saavutatud edule on viimasel ajal avaldatud mitmeid artikleid, milles ei olda rahul Eesti e-arengutega. Nendes artiklites on kirjutatud, et infoühiskonna arendamisel eeldati üht tulemust, aga saavutatud on hoopis teine tulemus.
Mis on selle põhjustanud? Oodatud ja loodetud tulemuste saavutamist takistab eelkõige oskus ning tahe info- ja kommunikatsioonitehnoloogia lahendusi kasutades ühiskonnas elukorraldust võimalikult ratsionaalselt üles ehitada.
Vaatamata soovile üht või teist valdkonda efektiivsemaks muuta, on reaalsuses tulemus mõnikord pea vastupidine ehk funktsiooni täitmiseks vajalikud kulud liiguvad lihtsalt teise kohta. Põhjus on selles, et tehnoloogilistes lahendustes jäljendatakse ühiskonna elukorralduse loogikaid, mis töötati välja ja kehtestati tingimustes, kus tänased tehnoloogilised lahendused puudusid.
Võtame näiteks lapse sünni järgsed toimingud, sh lapsele nime panemine või auto kasutaja muutmine auto registreerimistunnistusel. Vaatamata sellele, et enamik nende toimingute tegemiseks vajalikust teabest on erinevates infosüsteemides olemas ja seda teavet on võimalik turvaliselt ning teabe kasutajat tuvastades kasutada, on isik ise ikkagi see, kes peab teavet ühest asutusest (loe: infosüsteemist) teise toimetama ja end igas asutuses autoriseerima.
Tänane elukorraldus ühiskonnas on vertikaalne. Näiteks avalikus sektoris toimiva haldusmudeli kohaselt on loodud valdkondlikud ametkonnad, kes lähtuvad oma töös neile õigusaktidega seatud eesmärkidest. Oluline on märkida, et selline vertikaalne mudel oli omal ajal tõepoolest parim ja ratsionaalseim viis elu korraldamiseks. Täna on mõistlik küsida, kas see on nii ka tänaste tehnoloogiliste võimaluste juures?
Praktika on näidanud, et edukad on ametkondade ülesed lahendused. Samas on selge, et just nimelt ametkondade üleste lahenduste loomiseks on kehtiv ametkondade kohane infoühiskonna rahastamise skeem takistuseks, millest kirjutas augusti lõpus Äripäevas Ivar Tallo. Sama on toonud välja ka riigikontroll oma aruandes.
Autor: Margus Püüa