Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Gruusia tuksub äraootavas rütmis
Muredeks on lokkav vaesus, riiklikult aktsepteeritud altkäemaks, maksusüsteemi puudulikkus (pigem puudumine), ühiskondlike lepete eiramine, võimude lahususe printsiibi kindlus ning parlamendi järjepidevus.
Gruusia tänane seis on aga veelgi ärevam, kui enne 2003. aasta novembri Rooside revolutsiooni millega aeti troonilt riiki kümnendeid valitsenud ?evardnadze klann. Riik on hetkel kõige olulisemal teelahkmel selle taasiseseisvumisest saadik. Hetkel valitseb täielik peataolek ning ootus tulevaste arengute ees. Kui pärast dekaadi täis valet ning näilist arengut ei suuda ?aka?vili Gruusiat arengule suunata ning teostada hüpet, mis lubaks inimestel taastada lootuse paremaks eluks, toimub katastroof, mille tulemus võib olla kas ulatuslik kodusõda või Vene mõjuvõimu suurenemine või täielik vabatahtlik annekteerimine, et saavutada mingisugunegi majanduslik kindlus riigis.
Eriti kurb oleks vaadata Venemaaga liitumist peale teades, et grusiinidel on meeletu soov olla edukas ning majanduslikult arenev ja investeeringutele atraktiivne riik. Seda õhkub nende silmadest ja tegudest. Samas on väga tugevalt neid jalust rabanud riigi tegelik seis, mis samuti inimeste silmist välja paistab.
Samas on mure ka tuleviku pärast. Eriti just sõjalise balansi pärast. 2008. aastal peab viimane Vene sõjabaas olema riigist lahkunud. Kohese tekib küsimus: mis saab edasi? Kas Gruusias läheb kohe vastanduvate klannide vahel sõjaks või langeb hoopis USA sõjalisse mõjusfääri. Nii halb kui see ka pole, on Venemaa ainus vai, mis seda telki tuulte keerutada ning vallatleda ei lase minna.
Gruusias on ühel hetkel saanud kokku vana nõuka-teema ja uus nii-öelda vara-kapitalism, ning oma kohtumispaigas pole suudetud leida viisi, kuidas edasi areneda ja sõbraliku ühendusena eksisteerida. Selline situatsioon prevaleerib tugevalt kogu tänases Gruusias. Kõrvuti sõidavad tänaval miljonikroonine X5 ja 1000kroonine, jalgpallisuuruste roosteaukudega ?iguli, kesklinnaks peetav Rustaveli avenüü, mis näeb välja nagu just lõigatud teemant oleks ümbritsetud sõjatandriliku äärelinna läbuga, kus majad püsivad püsti vaid tahtejõu näol.
Pealtnäha elurõõmus ning toimiv riik on tegelikult suures surutises. Pensione makstakse 14 lari, mis on ca 100 krooni kuus ning palgad on enamasti mustalt makstud almusele lähedased sandikopikad. Kõrvuti rikkusele on meeletu vaesus.
Grusiin ei hädalda. Kui temalt küsida siis ta ütleb loomulikult mis arvab, aga kunagi ei hädaldata. Oodatakse, vaadatakse ja loodetakse, seda vaikselt, lakooniliselt.
Ainus, keda grusiin tõeliselt vihkab, on Venemaa ja eriti venelane. See viha ja põlgus on tugevamad kui inimese loogiline vastupanu. Ilma erilise juurdluste peaksime meie seda mõistma. Öösiti taksoga sõites (Tbilisis on takso nii odav, et jala pole vaja meetritki käia ning pealegi eksiksid koheselt linnarägastikus ära) ning taksojuhiga vestlusse asudes vaatavad nad sulle sügavalt silma ning ütlevad et vihkavad Venemaad ja kui Putin siia tuleks siis lastaks ta maha. Karm, aga tõsi, tõsi aga karm.
Kui jätta kõrvale nii Venemaa kui ka pettumus, siis grusiini elu on lihtne ning mõnusalt lakooniline. Perekond on number üks, siis sõbrad ja töö. Paljuski oleme meie siin Maarjamaal paremas seisus kui vennaksed Musta mere ääres, kuid on ka asju, mida meie neilt õppima peaksime. Nimelt oskus elu nautida ning probleeme lahendatavateks tõlgendada. Joviaalsuse, millega seal pidutsetakse, naisi tantsitatakse või lapsi kasvatatakse, võiks lausa UNESCO pärandite hulka nimetada.
Tbilisi on Gruusia suurim linn ning oma 1,5miljonilise elanikkonnaga on ta riigi süda. Linn, mida aegade jooksul on kümneid ja kümneid kordi nullist uuesti üles ehitatud, peidab endas ajaloopaabelit, kuhu on märgi jätnud iga seal viibinud re?iim.
Tbilisi on selles suhtes eriline, et isegi hilisem re?iim pole suutnud luua korda algupärast kaootilisust. Kui Pariis on ehitatud konkreetselt joonlaua tõmmete kohaselt, siis Tbilisi tänavate jaoks pole joonlauda välja mõeldagi. Katastrofaalne liiklus, rõkkavad tänavad, kaupa täis turud ning öö läbi hingav urbanism loovad eriti mõnusa vabastava õhkkonna, mis poeb sisse ning välja enam ei lähe. Kes korra südalinnas (tibil on süda gruusia keeles) käinud, sellest enam ei pääse.
Legend räägib, et kui Jumal rahvastele maid jagas, panid grusiinid pidu ning jõid veini ja lasid rasvasel ?a?lõkil hea maitsta ning kogu selle pummelungi ja hedonismi tulemusel jäid ilma maast. Sama võib juhtuda ka nüüd, grusiinid jäävad tänu halbadele otsustele kogu euro-rongist maha. Samas võib saatus otsustada muud ning grusiinidele nende oma legendi kohaselt ka kõige parema tuleviku kinkida, nagu seda legend nõuab, sest kui grusiinid olid pidutsemise lõpetanud, hakkas jumalal neist kahju ning kinkis neile ilusaima lapi maad, maalapi mida jumal oli enesele hoidnud.
Legende on veel ning enamus neist grusiinidele pigem motoks kui ütluseks. Ootusärevust ning ebakindlust väljendab ka vana klannidele tegevusest lõhestatud Gruusia vanasõna ? ?Kukk kireb igal hommikul, kuid seda, kas sellepeale ka päike välja tuleb, näitab aeg?. Täpselt sedasi toimib ka kogu Gruusia täna. Enamus algatusi on tehtud, see kas need ka vilja kannavad näitab aeg. Gruusia hetkeseisu karmist reaalsusest räägib ka mais aset leidnud juhtum, kus peaosalisteks president Bush, töötu grusiin ning lendav granaat.
Kuigi grusiinid võõrustasid USA riigipead kogu oma külalislahkusega, rikkus visiidi Nõukogude-aegne tehnilise rikke tõttu lõhkemata jäänud kildgranaat RGD-5, mis leiti selle koha lähedalt, kus president rahvale kõnet pidas. Koheselt pandi tööle võimas sisekaitsemasin, mis hakkas välja selgitama, kes sigaduse taga oli. Kurjategija tabamiseni viiva info eest pakuti 150 000 lari (üle miljoni krooni), võrdluseks võib tuua, et keskmine grusiini kuupalk on 150 lari.
Kuna russofoobia ruulib riigis täielikult, siis esimesena kahtlustati koheselt pättuses venelast, kes ka kohe tabati. Seda, kuidas võimuesindajad 27aastase töötu, kodus relvaladu pidanud Vladimir Arutjunjanini jõuti, peeti saladuses, kuid hiljem levis kuuldus, et infot sisaldav foto pärines väidetavalt USA luuresatelliidi salvestiselt. Nii et me keegi pole tegelikult üksi, keegi alati jälgib.
Kui relvakangelast püüdma mindi, siis kohalikud elanikud said millegi erilise toimumisest aru seetõttu, et tavatult lülitati sisse tänavavalgustus. Mees tahtis ennast lõhata, suutmata seda teha, kukkus tulistama. Tappis mendi ja põgenes metsa, kus ta ka kätte saadi. Kurioosum on see, et Tbilisis valitseb liikluskaos, välituled põlevad vaid üksikutes kvartalites, kuid riigi kõige lollakama mehe püüdmisest teeb otsereportaa?i telekanal Rustavi 2. Vaat see on tase. Elektrit pole, aga ajakirjandus on tõeline valvekoer.