Gruusia tuksub äraootavas rütmis

Muredeks on lokkav vaesus, riiklikult aktsepteeritud altkäemaks, maksusüsteemi puudulikkus (pigem puudumine), ühiskondlike lepete eiramine, võimude lahususe printsiibi kindlus ning parlamendi järjepidevus.

Gruusia tänane seis on aga veelgi ärevam, kui enne 2003. aasta novembri Rooside revolutsiooni millega aeti troonilt riiki kümnendeid valitsenud ?evardnadze klann. Riik on hetkel kõige olulisemal teelahkmel selle taasiseseisvumisest saadik. Hetkel valitseb täielik peataolek ning ootus tulevaste arengute ees. Kui pärast dekaadi täis valet ning näilist arengut ei suuda ?aka?vili Gruusiat arengule suunata ning teostada hüpet, mis lubaks inimestel taastada lootuse paremaks eluks, toimub katastroof, mille tulemus võib olla kas ulatuslik kodusõda või Vene mõjuvõimu suurenemine või täielik vabatahtlik annekteerimine, et saavutada mingisugunegi majanduslik kindlus riigis.

Eriti kurb oleks vaadata Venemaaga liitumist peale teades, et grusiinidel on meeletu soov olla edukas ning majanduslikult arenev ja investeeringutele atraktiivne riik. Seda õhkub nende silmadest ja tegudest. Samas on väga tugevalt neid jalust rabanud riigi tegelik seis, mis samuti inimeste silmist välja paistab.

Legend räägib, et kui Jumal rahvastele maid jagas, panid grusiinid pidu ning jõid veini ja lasid rasvasel ?a?lõkil hea maitsta ning kogu selle pummelungi ja hedonismi tulemusel jäid ilma maast. Sama võib juhtuda ka nüüd, grusiinid jäävad tänu halbadele otsustele kogu euro-rongist maha. Samas võib saatus otsustada muud ning grusiinidele nende oma legendi kohaselt ka kõige parema tuleviku kinkida, nagu seda legend nõuab, sest kui grusiinid olid pidutsemise lõpetanud, hakkas jumalal neist kahju ning kinkis neile ilusaima lapi maad, maalapi mida jumal oli enesele hoidnud.

Legende on veel ning enamus neist grusiinidele pigem motoks kui ütluseks. Ootusärevust ning ebakindlust väljendab ka vana klannidele tegevusest lõhestatud Gruusia vanasõna ? ?Kukk kireb igal hommikul, kuid seda, kas sellepeale ka päike välja tuleb, näitab aeg?. Täpselt sedasi toimib ka kogu Gruusia täna. Enamus algatusi on tehtud, see kas need ka vilja kannavad näitab aeg. Gruusia hetkeseisu karmist reaalsusest räägib ka mais aset leidnud juhtum, kus peaosalisteks president Bush, töötu grusiin ning lendav granaat.

Kuigi grusiinid võõrustasid USA riigipead kogu oma külalislahkusega, rikkus visiidi Nõukogude-aegne tehnilise rikke tõttu lõhkemata jäänud kildgranaat RGD-5, mis leiti selle koha lähedalt, kus president rahvale kõnet pidas. Koheselt pandi tööle võimas sisekaitsemasin, mis hakkas välja selgitama, kes sigaduse taga oli. Kurjategija tabamiseni viiva info eest pakuti 150 000 lari (üle miljoni krooni), võrdluseks võib tuua, et keskmine grusiini kuupalk on 150 lari.

Kuna russofoobia ruulib riigis täielikult, siis esimesena kahtlustati koheselt pättuses venelast, kes ka kohe tabati. Seda, kuidas võimuesindajad 27aastase töötu, kodus relvaladu pidanud Vladimir Arutjunjanini jõuti, peeti saladuses, kuid hiljem levis kuuldus, et infot sisaldav foto pärines väidetavalt USA luuresatelliidi salvestiselt. Nii et me keegi pole tegelikult üksi, keegi alati jälgib.

Kui relvakangelast püüdma mindi, siis kohalikud elanikud said millegi erilise toimumisest aru seetõttu, et tavatult lülitati sisse tänavavalgustus. Mees tahtis ennast lõhata, suutmata seda teha, kukkus tulistama. Tappis mendi ja põgenes metsa, kus ta ka kätte saadi. Kurioosum on see, et Tbilisis valitseb liikluskaos, välituled põlevad vaid üksikutes kvartalites, kuid riigi kõige lollakama mehe püüdmisest teeb otsereportaa?i telekanal Rustavi 2. Vaat see on tase. Elektrit pole, aga ajakirjandus on tõeline valvekoer.