Lahendus on vähem poliitikat ja rohkem inimest

Ligi 70 aastat tagasi kirjutas Coudenhove-Kalergi raamatu ?Totaalne riik ? totaalne inimene?, mis anti Joakim Puhki eestvedamisel eesti keeles välja vaid kuus kuud pärast selle ilmumist Lääne-Euroopas. Kalergi vastandas totaalselt inimest kontrollivat riiki, nagu natslikku Saksamaad ja Nõukogude Liitu, arenenud, totaalse inimese ideaalile, mida esindas Suurbritannia. Kalergi ütles, nagu Kantki, ? inimene on eesmärk iseeneses. Täna on aga poliitika eesmärk iseeneses, totaalne.

Vähesed kahtlevad, et poliitika on ühiskonnas kuritegevuse kõrval üks ebaeetilisemaid tegevusi. Võib-olla on see seotud sellega, et täna on inimese elus vähe küsimusi, mis poleks poliitilised, ei sõltuks riigieelarvest ja poleks avaliku arutelu teema. Ka ettevõtted, rääkimata kultuurist, haridusest või tervishoiust, sõltuvad poliitikute otsustest.

Kõik muutuvad vaid osaks poliitilisest kalkulatsioonist -?mis annab või võtab hääli järgmistel valimistel. Väide, et rahvas annab mandaadi, kaotab veenvuse, kui uurime, miks ühe või teise kandidaadi poolt hääletatakse. Poliitikudki on totaalsed ? kogu nende elu, sissetulek, võim ja renomee on poliitika. Suurel osal ei olegi elus muud, nad sõltuvad maksumaksja kulul elamisest.

Seega peavad nad meeleheitlikult ennast pildile suruma, uute poliitikatega välja tulema, et tähelepanu tõmmata. Kõige lihtsam on meeldida mingile väiksele grupile, lubades riigieelarvest ehk teiste maksumaksjate arvelt mõnd investeeringut või toetust.

Avalikkus on muutunud samuti totaalseks. Kui kõik on arenenud maailmas poliitiline, peab kõiges sekkuma ?avalikkus?, kõige kohta peab olema infot. Kõik on teiste inimeste asi, miski pole püha. Ei surm, sünd, perekond ega kodu. Telekaamerad ja paparatsod ronivad inimeste eraellu innuka jõuga ning rahvuse eliidist kujunevad moonutatud meediakujud. Selle tagajärjel pole lugupidamist kellegi suhtes ning ajakirjanduse enda usaldusväärsus on madal. Nagu Ilmar Raag äsja osutas, on meedia tihemini ärapanija kui inimeste abiline.

Meenutame taas Kanti ? kui inimene on kõiges eesmärk, mitte vahend, siis on väär ettekujutus, et ühiskond või riik on kõrgem kui inimene. Kui Kantil on õigus, tuleb kirglikult kaitsta igaühe vabadust ja vastutust olla väärikas inimene. Ainult õnnelikest inimestest saab koosneda õnnelik ühiskond.

Mõned arvavad, et juhid peaksid ühiskonna õnnelikuks tegema. See pole nii. Kuid mitte totalitaarsete riikide kogemuse tõttu, vaid seepärast, et ainult iga inimene ise saab enda jaoks leida ja luua teda inimesena rahuldava elutunnetuse, kultuuri, töö, pere ja elukeskkonna. Värskelt eesti keeles ilmunud raamatus näitab Fareed Zakaria, et demokraatiat on tänapäeval liiga palju. Poliitika on tunginud elualadesse, kus puudub tegelikult üldine huvi ja riik on allutatud erihuvidele. Erihuvide tohutu hulga tõttu on nad kõik omavahel vastuolus ning reaalsuseks muutub Hobbesi ?kõigi sõda kõigi vastu?. Zakaria pakub häid lahendusi suurema kaitse saavutamiseks erihuvide eest.

Probleemiks pole ei halvad inimesed ega halvad poliitikud. Meedia, poliitikute ja rahvusliku eliidi usaldusväärsus on langenud kõikjal. Probleemiks on valed tehnikad ? liiga palju poliitikat, liiga palju poliitikuid, liiga palju riiki. Lahendus on vähem riiki, vähem poliitikat, vähem poliitikuid. Alternatiiv ei ole mitte ainult enam turumajandust, vaid ennekõike rohkem vaba inimest, kes saaks oma rahaga otsustada oma eelistuste, kultuuri, elukeskkonna ja moraali üle näiteks parkide, tänavate ja külade arengus või raamatukogude ja spordiklubide tegevuses.