KUMUs möllavad paekivi, rohekas metall ning puitparkett

Eelmise nädala lõpuks sai KUMU ehitustöödele ametlikult kriips alla tõmmatud. Kuigi siin-seal askeldab veel harjadega viimaseid koristustöid tegevaid sinistes tunkedes töömehi ja suure kunsti transport pole veel alanud, on kümme tonni kandev Eestis ainulaadne lift tööks valmis. ?See õigustab end täna esimest korda,? muheleb Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutuse esimees Voldemar Promet, kui umbkaudu kolmkümmend uudishimulikku ajakirjanikku end avamispäeval sinna sisse suruvad.

Esmamulje on muljetavaldav. Ümarad vormid. Massiivne minimalism. Klaas. Metall. Puit. Paekivi. ?Paasi on toodud neljast Eesti paigast. Saaremaalt, Lasnamäelt, Orgitalt ning Haapsalust,? selgitab arhitekt Pekka Vapaavuori, kes ehituse vältel iga nädal päevaks või paariks oma Eesti KUMU kaema sõitis.

Hoone kommunikatsioonid on peidetud seinte ja põrandate alla, et minimalistlik üldmulje kannatada ei saaks. ?Ametlikult on majas seitse korrust. Tegelikult võib korruseks pidada ka kõige alumist, ventilatsioonisüsteemidega täidetud korrust,? arutleb Raul Ojala ASist Merko Ehitus.?Tavaliselt on need katustel, siin aga maja alla peidetud.?

?Ventilatsioonitorustik ulatuks sirgeks tõmmatuna Keliani. Elektrijuhtmestik Brüssileini,? kordab ka Promet, rõhutades hoone suurust ja erakordust. Ja igaks juhuks, et kui peaks veel olema kedagi, keda näide ei veena, puistab ta mõned arvud: ?Betooni on 24 000 m3, krunt on 36 000 m2, hoones on 350 ruumi, tunnel on Eesti pikim - 120 meetrit.?

Suurimad muudatused võrreldes KUMU algse plaaniga on vast seotud põrandatega, mis algselt põhjanaabrite Kiasma sarnaselt plastik-katte pidid saama.

Täna laiutab KUMU koridorides 5000 m2 puitparketti. Kuulanud ära Prometi romantilise kirjelduse sellise inspiratsiooni tekkimisest, kui klassiekskurssioonitäis lapsi Tate galeriis parketil istudes Glaude Monet ?Hommikuvalgust? imetles, tundub, et kuulajad on lõplikult võidetud. Aga põrand on tõesti ilus. Selline soe. Vastandub seinte metalsele rohelusele, millel hirmpeene nimega meetodit - patineerimist - kasutati. Nõnda kavaldati aeg üle ja rohelise oksüdeerunud raua mulje saamiseks ei pidanud aastakümneid ootama.

Suur muutus võrreldes algse plaaniga on ka valgustite osakaal. Algselt kavandatud näitusesaalide 540 valgustist on saanud 990 automaatselt - digitaalselt juhitavat.

Näitusesaalide seinad on traditsiooniliselt heledaks värvitud. ?Betoonseinal on karkass. Seal vineer. Siis kipsplaat. Siis krohv,? lahkab Raul Ojala seinte kihte.

Hoone anatoomiat ta jagab. Saan teada, et suure näituste saali põrandal on Epo Terratso põrand. Et lamineeritud karastatud klaasiga kaetud aatrium on 80 meetrit pikk ja et seal on nats kõhegi kõndida. Et hoone vundamendi ehitamiseks tuli alistada 20 meetrit: 10 meetrit paekivi ja 10 meetrit liivakaljut, mille kaitsmiseks ehitati tugimüür. Ja lõpuks: et see on nii pikk objekt, et nii pikka polegi olnud veel...

Uude kunstimuuseumisse pääseb mitmest suunast. Teendindav transport pääseb hoonesse läbi Laagna teel asuva autotunneli, kust saab sõita otse hoone keldrikorrusele. Külalised saavad KUMUsse tulla Valge tänava poolt, kus asub põhiparkla ja tulla mööda 83 meetri pikkust jalakäijate tunnelit teisel korrusel asuva peasissekäiguni. Hoonesse saab ka Kadrioru poolt, aga tuleb arvestada, et sealne parkla on Valge tänava pool olevaga üsna pisike.

KUMU näitusesaalid on ehitatud arvestusega, et sinna mahub üheaegselt 400 inimest. Külalised saavad täpsema info maja plaani kohta fuajeest. Seal hakkab asuma ka piletikassa.

Püsiekspositsioon on jaotunud kolmandale kuni viiendale korrusele. Lisaks on hoones auditoorumim, mille hõlpsalt umber kohandatavat kaasaegse tehnikaga laval saab kasutada kontserdite, teatrietenduste, filmiõhtute ning konverentside läbi viimisel.

Hoone teisel korrusel asub KUMU hariduskeskus, kus hakkavad toimuma koolitused ja loengud. Hariduskeskuse sisseseade osaks on nii keraamika-ja klaasiahjud kui graafikaateljee.

KUMU hoov on kujundatud amfieteatrina, kus tulevikus samuti üritusi plaanitakse.

Hoones asuvad ka tipptasemel sisustatud restaureerimistöökoda ning koguhoidlad, mille temperatuuri-ja niiskusreziim on piinliku täpsusega välja arvestatud.