9. oktoober 2005 kell 22:00

Loodus lööb hingekella ? kellele?

Meie kodukanti Põhja-Euroopat on korduvalt katnud hiigelliustikud. Viimane vabanemine püsijääst leidis aset umbes 12 tuhande aasta eest.

Nii jääaegadel kui ka nn soojaperioodidel on temperatuur kõikunud laias amplituudis ? mõjutatud eelkõige päikesekiirguse hulgast, mida maakera parajasti omastab. Suhteliselt mõnus möödunud sajand oli pelk võnge tunduvalt soojemate või külmemate aastasadade lõputus jadas.

Kliima muutub ja kolme-nelja sugupõlve pärast erinevad suved ja talved Eesti laiuskraadidel märgatavalt nendest, mida tunneme meie. Seda enam, et lisandunud on varem tundmatu inimtegevuse mõju.

Kas kiirendame Maa kliima soojenemist või aeglustame jahenemist, selle üle vaieldakse. Küll aga teame, et kasvuhooneefekti tekitamisega, osoonikihi kahjustamisega, põlismetsade hävitamisega, maa, õhu, vee järjest ulatuslikuma saastamisega häirime looduse nagunii hella tasakaalu.

Tasapisi on mõistma hakatud sedagi, et looduse rüüstamine ning reostamine ei ole ainuüksi nende piirkondade probleem, kus hoolimatust üles näidatakse. Vastulöögid võivad olla globaalsed.

Katrina ja Rita tekitatud kahjud on lõplikult kokku rehkendamata. Surmasaanute koguarv kasvab, kuid rekordeid ei sünni. Ühendriikides endas, rääkimata kogu maailmast, on mitu varasemat looduskatastroofi nõudnud paljukordselt enam inimelusid. Aga tõsine hoiatus anti igatahes heaolumaadele, kus kulutatakse taastumatuid ja taastuvaid loodusvarasid ühe elaniku kohta rohkem kui kusagil mujal maa­ilmas. Senist piiramatut tarbimist ? ja keskkonna saastamist ? tuleb otsustavalt piirata.

Koletu laastamistöö tagajärjed, mida need kaks orkaani (nagu ka möödunud aasta lõpu tsunami India ookeanil) põhjustasid, tõi teleekraan meie elutuppa. Nähtu, kuuldu, loetu kohutab, kuid ? hellitagem lootust ? paneb samas inimesi järele mõtlema, kes oleme meie, Homo sapiens, siin planeedil nimega Maa.

Raske on loobuda Looduse Kuninga tiitlist. Ja siiski peame harjuma mõttega, et me ei ole valdjad (isandad, valitsejad), vaid pigem ikka vardjad (ülevaatajad, korrapidajad, hoidjad, valvurid), kelle kohus on mõista vastutust looduse ees ning ohjeldada iseennast.

Ettearvatult kutsus Katrina maailma ajakirjanduses esile vastandlike järelarutluste laviini. Üks osa kommentaatoreid käsitas toda orkaani õõvastava loodusnähtusena, mille tekitatud purustuste ja kaose ulatus ületas kujutlusvõime.

Teised nägid selles ukseavajat uude ajastusse, kus keeristormid, hiidlained, maavärinad, magmapursked, üleujutused, põuad, metsapõlengud muutuvad argiilminguks järjest suuremal territooriumil.

Kolmandaid ?okeeris inimlik saamatus rinnapistmisel katastroofiga. Nad heidavad eriti Ühendriikide föderaalstruktuuridele ette suutmatust rakendada õigeaegselt vajalikke vastuabinõusid.

Oleks tõrje- ja päästeoperatsioonidega alustatud otsekohe ? täismõõdus päästetööd käivitusid alles viiendal-kuuendal päeval ?, oleksid nii aineline kahju kui ka hukkunute hulk võinud olla märgatavalt tagasihoidlikum.

Inglise ajaloolane Timothy Garton Ash tegi The Guardianis lausa sensatsioonilise avastuse. Orkaan Katrina põhjustatud anarhia näitas, et tsiviliseerituse lõpp on lähemal, kui arvata oskame (vt Postimees, 20.09.).

Pole mõtet hakata ei Ashile ega paljudele teistele vastu vaidlema, sest oma tõetera on igas spekulatsioonis sees. Aga me eksitame endid ja õõnestame oma ratsionaalse tegutsemise võimet järgmistele loodusõnnetustele adekvaatselt reageerida, kui tähtsustame ühe orkaani üle. Tegemist ei ole lõpu algusega, murdepunktiga Maa kliimapendeldustes ega inimkonna arenguloos.

Jah, löök tabas USAd, maailma kõige rikkamat ning tehniliselt kõige arenenumat riiki, kelle ettevalmistatus mis tahes vapustusteks peaks olema tipptasemel.

Tahes-tahtmata kerkib küsimus: kui juba neil oli nii palju saamatust ja valearvestusi, mis juhtub siis, kui analoogilise katastroofiga seisab vastakuti mõni väiksem ja vähem arenenud maa?

Üks on selge. Katrina ei jää viimaseks. Emake Loodus toimib tsükliliselt ja pendel näikse liikuvat rahulikumast perioodist rahutumasse. Liiatigi on inimese ahnus ning hoolimatus loodust sedavõrd ärritanud, et viimase meelepahapursked sagenevad.

Eestlaste kodu asub parasvöötmes ja lausikul maal. Aga ei ela meiegi vanajumala selja taga. Tõenäosus on suur, et tormid, uputused, tuulispasad, metsatulekahjud külastavad meid edaspidi tihedamini kui varem.

Niisiis: toime tulevad need, kellel on valmisolek toime tulla muutuvas olukorras.

Autor: Enn Soosaar

Hetkel kuum