Kui on lihtsam koondada, on ka kergem tööle võtta

Juhtimiskonsultant Peeter Võrk kutsus kuu aega tagasi Äripäevas seadusekirjutajaid üles kaitsma tööandjaid ja häid töötajaid sellega, et tehakse ümber kehvade töötajate kaitse seadus. Valitsus on võtnud hüüdjat häält üllatavalt kiiresti kuulda: juba 2007. aastast võib töötajale koondamisest etteteatamine lüheneda kahele nädalale, sama pikk (ehk lühike) oleks ka koondamistasu maksmise aeg.

Äripäev toetab koondamise lihtsustamist kogu Eesti tööturul, samad mängureeglid peab üle võtma ka avalik sektor.

Koondamise lihtsustamise kasuks on palju argumente. Suureneb ettevõtluse, erasektori konkurentsivõime, ja üldine tööhõive võib hoopiski kasvada. Kui ettevõtjal on lihtsam koondada ja see pole tehtud kulukaks nagu praegu, siis ta on valmis ka uusi töökohti looma.

Ta ei mõtle nii kaua kui praegu. Jäiga regulatsiooni korral kardetakse uusi töökohti luua, sest sellega kaasnevad suured kulud ja kui näiteks uus projekt ebaõnnestub, siis kaasnevad ka suured kulud, et loodud töökohti likvideerida. See on ka põhjus, miks on hakatud palju kasutama hoopis mobiilsemat renditööjõudu. Kuid ka riik ei pea palgalehel hoidma inimesi, kes on seal tihti seetõttu, et neid on raske, kui mitte võimatu koondada. See ei ole normaalne ja konkurentsivõimeline tee.

Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõime tõstmiseks on kokku lepitud nn Lissaboni strateegia, kuid konkreetsed meetmed on visad käivituma. (Bürokraat võib mõelda, et milleks riskida: iga hea algatus võib bumerangina tabada sind ennastki.)

Tõenäoliselt on peamine põhjus ikkagi Euroopa tugevad ametiühingud ? töötajad ei ole nõus kätte võideldud hüvedest loobuma, neid ei huvita mingi abstraktne Euroopa Liidu konkurentsivõime.

Kui Eesti läheks töötajate kergema koondamise teed enne teisi Euroopa Liidu riike, saavutaks ta teatud ajaks konkurentsieelise; kui aga teised riigid jäävadki pöidlaid keerutama, siis püsiva konkurentsieelise. Eestile ongi vaja mobiilset, mitte stagneerunud tööjõuturgu.

Kergem koondamine lõpetaks tööjõuturul arengu, mida võib nimetada sund-FIEstamiseks. Ettevõtted, sealhulgas riigiettevõte nagu Eesti Post, soovivad endale lõdvemalt seotud tööjõudu, mida pakub FIE staatus. FIE-ga saab lihtsalt lepingu lõpetada, keerulisem on hakkama saada töötajaga, kel on tööleping, ehkki töö sisu võib tihti olla täpselt sama, erinev on vorm.

Suur takistus saab olema kindlasti avaliku teenistuse seadus, samuti kollektiivlepingud erasektori ettevõtetes. Kuna avalik sektor on niigi tugev konkurent erasektorile, siis lihtsustamised koondamises, kui need rakenduksid vaid erasektorile, võivad tekitada tulva avalikku sektorisse tööle.

Kuivõrd erasektor peab maksudega ülal avalikku sektorit, tuleb avaliku teenistuse seadust muuta.

Kui avalikust teenistusest on lihtsam koondada, saab sinnagi võtta sobivamaid töötajaid. Ja põhimõtteliselt pole õige vastandada avaliku ja erasektori töötajaid.

Öeldakse, et õige hõlma ei hakka keegi. Samuti ei hakka ju keegi head töötajat koondama.

Autor: ÄP