Omavalitsuse areng sõltub liialt toetustest

Hetkel käivad ettevalmistused Eesti riikliku arengukava 2007?2013 koostamiseks. Sellega määratakse valdkonnad, kuhu suunatakse sel perioodil Euroopa Liidu struktuurifondidest laekuvad abirahad, ca 5,5 miljardit krooni aastas (sama suur oli 2000?2003 Eestile antud Phare-ISPA-Sapard eurotoetuste kogumaht). Eesti regionaalareng sõltub paljuski omavalitsustest (KOV), mistõttu on programmide koostamisel oluline arvestada nende soovide ja vajadustega.

KOVide vajaduste selgitamiseks viis Innopolis Konsultatsioonid AS koostöös SEB Eesti Ühispangaga läbi uuringu, mis kaardistas omavalitsuste ootused ja vajadused seoses ELi struktuurivahendite jaotamisega 2007?2013. Uuring toob selgelt välja, et arengu tagamisel KOVis nähakse lahendust just investeeringutes baasinfrastruktuuri (vt tabel).

Infrastruktuuri toetusmeetmed Eestis on KOVide jaoks nii praegu kui ka tulevikus ühed olulisemad, kuid ka problemaatilisemad. Lisaks sobivate toetusmeetmete vähesusele on sageli probleemiks ka selliste investeeringuprojektide ettevalmistamise kulukus. Need nõuavad eeldokumentatsiooni, mis võimaldaks toetusotsuse saabumisel kohe investeeringuga alustada, kuid see tähendab KOVidele lisakulusid (ehitusprojektid, tasuvusanalüüsid, projektitaotlused jne). Paljud KOVid ei suuda lisatoetuseta katta investeeringuprojektide eeltöö kulusid. 21% juhtudest on see olnud põhjus, miks projekt on jäänud teostamata.

Sageli takerdub arendusprojektide teostamine ka piiratud inimressursi taha. Ei ole võimalik palgata piisava kvalifikatsiooniga projektijuhti. 44% küsitletuist tõid välja, et töötajad tegelevad arendusprojektidega teiste kohustuste kõrvalt, mistõttu võib ülekoormatusest sageli kannatada projektide ettevalmistamise kvaliteet.

Peamise arendusprojektide teostamist takistava probleemina toodi välja vajaliku omafinantseeringu puudumine. Samuti selgub, et kui seni on enamiku projektide omafinantseering tagatud valdavalt omavalitsuse eelarvest (54%), siis edaspidi tahab 64% omavalitsusi katta selle laenuga ja vaid 20% eelarvest. Kuna KOVi laenukoormus on piiratud, võib ennustada, et omafinantseering on ka tulevikus üks peamisi põhjusi, miks arendusprojekte pole võimalik ette võtta.

Huvitav on asjaolu, et valdkonnad, kuhu kõige rohkem toetusi oodatakse ning kus vajadus on suurim (peamiselt KOV baasinfrastruktuur, suuremahuliste projektide ettevalmistamine jms), on hetkel kõige vähem toetusprogrammidega kaetud. Suuri muudatusi pole siin oodata ka 2007?2013.

Teed-tänavad ja muu avalik infrastruktuur on ilmselt valdkond, kuhu struktuurivahendite raha niipea juurde voolama ei hakka, sest KOV peab seaduse kohaselt tagama ise nende korrashoiu. Väiksemais ja perifeersemais omavalitsustes on juba sattutud nõiaringi ? noored ja ettevõtlikud inimesed lahkuvad maakonnakeskustesse, viies endaga ka maksutulu. Nii vähenevad veelgi võimalused KOVi infrastruktuuri parandamiseks, mis on stiimul, et elanikud kodukohast ei lahkuks. Toetusteta pole tõenäoliselt seda olukorda võimalik lahendada. See võiks olla tõsine mõtlemiskoht ka riikliku arengukava planeerimisel.

Mõtlemisainet peaks andma ka asjaolu, et 35% vastanud KOVidest väidab, et nad kindlasti ei teostaks prioriteetseid projekte, kui selleks pole võimalik toetust saada. Teisisõnu sõltuvad Eesti omavalitsused arendustegevuses siiski väga palju toetusrahadest. Riik peaks kindlasti mõtlema, mil viisil on võimalik Eesti vaesemate omavalitsuste probleeme leevendada.

Autor: Merit Tatar