Eesti Energia vajab uut nõukogu ja Eesti uut majandusministrit

Äripäeva hinnangul peegeldab Gunnar Oki lahkumine Eesti Energia juhi kohalt riigiettevõtte nõukogu ja majandusministri Edgar Savisaare kehva tööd, õigemini oma tööga mitte toimetulekut.

Eesti Energia juhtide töölepingute lõppemise tähtaeg oli teada nii majandusminister Savisaarele kui ka ettevõtte nõukogule eesotsas Urmas Sõõrumaaga. Seetõttu tulnuks konkursi korraldamise või juhtide lepingute pikendamise otsus langetada juba selle aasta esimesel poolaastal. Nõukogu hiljutine kompromissotsus, mille kohaselt pikendatakse juhatuse liikmete lepinguid aastaks, et siis korraldada konkurss, oli võimalikest lahendustest kõige halvem. See otsus ei olnud tänaste Eesti Energia juhtide suhtes korrektne.

Kohalikke valimiste eel puhkenud tants Eesti Energia juhi konkursi korraldamise ümber näitas, et Eesti Energiat ei juhita kui äriettevõtet. Energiamonopoli üritati Savisaare poolt kasutada ära valimiskampaanias. Valimised on meil aga ka järgmise aasta sügisel, siis valime presidendi. Ja ülejärgmise aasta kevadel, siis valime uue Riigikogu. Okist oleks olnud rumal aastaks lepingut pikendada, sest aasta pärast oleks Savisaar võib-olla taas üritanud Eesti Energia juhi valikuga poliitilist kasu lõigata.

Okil ei olnud tuge ka nõukogust. Pool sellest (Heido Vitsur, Mihhail Stalnuhhin, Värner Lootsman ja Urmas Sõõrumaa) tantsivad Savisaare pilli järgi. Kuidas muidu seletada poolte nõukogu liikmete hilist ärkamist ning nõudmisi korraldada uue juhi leidmiseks konkurss. Jääb mulje, et nimetatud nõukogu liikmed oma peaga ei mõtle.

Või mida arvata nõukogu esimehest Urmas Sõõrumaast, kes ühel päeval annab märku, et konkurssi pole vaja korraldada ja kui rong on jäädavalt läinud, siis asub konkursi korraldamise ideed toetama.

Nõukogu kehva töö tõttu puhkes diskussioon konkursi korraldamise vajalikkuse üle. Kui Sõõrumaa oleks olnud nõukogu juhina tasemel ehk teinud oma tööd hästi, siis oleks selles küsimuses lõplik otsus langetatud juba pool aastat tagasi.

Äripäeva kriitika võib tunduda Eesti Energia nõukogule ülekohtune. Meid võidakse süüdistada, et me tahame Gunnar Okist teha märtrit. Väidetavalt oli Okk lahkumisplaane pidanud juba mõned kuud tagasi ning sellest ka osa nõukogu liikmetega rääkinud. Võib väita, et Okil olid lahkumisplaanid juba varem ja viimaste kuude sündmused ei olnud määravad.

Selline selgitus tundub toimetusele väheveenev. Kui Okil oli tõesti lahkumisotsus tehtud juba sügise hakul, siis ei oleks ta lasknud tekkida avalikul diskussioonil konkursi korraldamise vajalikkuse üle. Seega võib üpris kindel olla, et Okk oli huvitatud Eesti Energias jätkamisest. Nõukogu poolt pakuti talle aga aastaks sisuliselt juhatuse esimehe kt ametit, sest nõukogu ei jõudnud talle asemikku otsida. Tegemist oli nõukogu umbusaldusavaldusega Oki suhtes ja seetõttu ei olnud tal ka mõtet jätkata.

Eesti on tagasi jõudmas aega, kui suurte riigiasutuste ja riigiettevõtete juhid pannakse paika erakondade tagatubades ning riigifirma juhatuse esimehe oluliseks omaduseks on saamas truudus parteijuhile.

Autor: ÄP