Särtsuga naised nagu Itaalia perekonnas

Kohtumisel Tiina Kalamaja hubases kodus säriseb söögituba naerust. Seinal olevalt fotolt tütart ja tütretütart jälgiv Marie Tarmak võib rahul olla ? need kaks energiast pakatavat säravat naist ei vannu millelegi alla.

Nagu oleks sattunud mõnda itaalia perekonda. Ema ja tütre kokkusaamisrõõm on ülevoolavalt nakatav. Nad on samal suurel laval ja loobivad mängeldes peaosalise au kui pingpongipalli. Mõlemal on kangelannale omaseid jooni küllaga: nad on kirglikud ja missioonitundega, sihikindlad ning endast pea kõike andvad. Ja kuigi Tiina ei täitnud Inna ootusi kosmeetikuks saada, on ema oma tütre tegemiste üle uhke. Ja kuigi Tiina ilukosmeetikaga mässata ei viitsi, tunnustab ta Inna elutööd ega pelga näidata heameelt, et tema veel eelmise Eesti Vabariigi ajal sündinud ema siiani oma erialast tööd teeb ja enda ea kohta niivõrd hea välja näeb. ?Kui ema lõpetab silmade värvimise, siis on see lõpu algus,? naerab ta.

1987. aastal, kui Tallinnas esimesed eraettevõtted hakkasid taas tekkima, oli Inna 57aastane. Enamik tema eakaaslastest naisi mõtles pensionipõlvele. Inna Tarmak kergitas aga oma töökohas kübarat ja ütles adjöö ning asus oma firmat üles ehitama. ?Ei mingit hirmu. Ma olin täies elujõus,? kinnitab ta. Üüris kaks ruumi ja võttis kaasa kaks kolleegi. Koos maksid renti ja muretsesid mööbli väga odava hinnaga. Ise ostsid materjalid, ise said palga ja ise käisid puhkusel. Ainult üks häda oli ? remondiks tuli Inna auto maha müüa. Tütar ema firma sünnivaludest ei teadnud, sest tema oli sel ajal väikeste lastega kodus. Tiina oma loomakliiniku alguseni jäi siis neli aastat.

Tegelikult polnud EPA veterinaaria lõpetanud ja pärast kooli Tallinna veterinaarlaborisse suunatud Tiinal ettekujutust, milline peaks üks loomakliinik välja nägema. Julgus ja nägemus tulid pärast mõneaastast Soome kolleegide juures käimist. ?Kohtasin seal üht vahvat loomaarsti ja ta küsis: kas teil keegi väikeloomadega tegeleb? Kui kedagi pole, siis mis sind takistab alustamast??

Esimese kliendi võttis Tiina vastu oma kodus, pisikeses 12ruutmeetrises toas. Loom oli laual ja tema telefoni otsas. Soome helistamiseks tuli keskjaamast kaugekõne tellida ja oodata. Oodata selleks, et küsida, mida teha, kui ?koer hoiab kõrvu nii ja saba nii??

Kui ühel päeval oli kodus laual jälle üks kass ja samas surnud koer, küsis abikaasa Vallo: ?Kas seda tegutsemist ei saaks kuidagi raamidesse seada??

Tiina ostis pangalt saadud raha eest kirjutuslaua, telefoni ning kolis koos patsientidega alumisel korrusel vabanenud korterisse. Tänaseks on Toometi kliinikul Balti jaama lähedal oma pisike maja ja palgal 11 töötajat.

?Ta on väga kannatlik ja hea psühholoog. Enamik patsiente lahkub rahulolevalt,? iseloomustab tööandjat loomaarst Elo Võõsa. ?Eriti mõistev on ta alluvate suhtes. Oleme siin kõik sõbrad. Ärinaisena on Tiina aga kehv,? naerab ta. ?Tegelikult mind see äri üldse ei huvita. Mind huvitab looma ravimine,? tunnistab Tiina isegi.

Inna on praeguseks kolinud WW Passaa?i kosmeetikasalongi omanikust minia Dalia Tarmaku tiiva alla. Probleemid turvafirma nime all tegutsenud katusepakkujatega viisid enda firma lõpetamiseni.

?Mul pole nüüd enam midagi teha. Mul on kass ja koer. Käin kolm korda päevas koeraga väljas ja kaks korda nädalas tööl,? muigab Eesti kosmeetika Grand Young Lady Inna Tarmak.

Tiina tunnistab, et kui ta tüdrukuna ema rabelemist töö- ja elurindel pealt vaatas, mõtles ta, et ei saaks küll sellist elu elada. ?Üksi teed, vastutad ja organiseerid,? kõlab hääles küsimus.

Inna, kelle meelisväljend tundub olevat ?nii vahva?, ütleb ka, et tagantjärele mõeldes ei saa ta aru, kuidas hakkama sai. ?Ma isegi õmblesin oma lastele riideid selle kõrval, et ma olin peaspetsialist, ühingu Teadus lektor, kirjutasin ajakirjadesse ja esinesin raadios, üllitasin kaks väikest raamatut ning tegin soome, vene ja saksa keelest tõlketöid,? meenutab ta. Inna oli ka üks neid õnnelikke, keda üleliidulise juuksurite ja kosmeetikute konkursi ?ürii liikmeks valiti. Aga Moskvas käimine oli oluline. Inna tõlkis üleliidulised koolitused eesti keelde ja kutsus kogu Eestimaa ilurahva kokku, sest ta tahtis, et ?Eesti kosmeetikud poleks eurooplastest maas nagu tolad?.

Inna ema ja Tiina vanaema Marie õppis kunagi samuti Moskvas. Ja Austrias. Hambatehnikuks ja kosmeetikuks. Eesti ohvitseri prouana võis ta aga kodune olla. Kosmeetikuna alustas Marie tööd häda sunnil pärast seda, kui Narva linna komandandi ja Hermanni kindluse ülemana töötanud abikaasa Venemaale metsatöödele viidi. Ta tegi Rahumäe neljatoalise korteri ühest toast kabineti ja võttis seal vastu prouasid, kelle mehed ka Venemaale saadetud ja kes nüüd Saksa ohvitseridega kurameerisid. ?Igal pool olid lõhnad ja aurud. Olin umbes 12aastane ja mind see värk üldse ei huvitanud,? meenutab Inna. Tema joonistas pabernukkusid ja unistas moekunstnikuks saamisest. Kunstiinstituuti saigi ta sisse esimese hoobiga, aga hoopis metalli erialale, mis teda põrmugi ei köitnud. ?Mulle oli see vaat nii vastik,? põhjendab Inna, miks kool pooleli jäi.

Nii alustas Inna tööd Narva maanteel asunud Eestimaa ühes ilusamas salongis oma karmi osakonnajuhatajast ema käe all. ?Ema koos ühe teise kosmeetikuga teenindas uhkeid prouasid, täitevkomitee esimeeste naisi ja admiralide abikaasasid. Minule anti kõige viletsamad ?konnad?, enamasti merekooli poisid ja sõdurid,? kirjeldab Inna oma kosmeetiku karjääri algaastaid.

Tänaseks on Inna enda käe all küpseks saanud 27 kosmeetikut. Tema kaunist ja tugevat ema meenutab aga siiani klient, kelle Inna koos ametikohaga emalt päranduseks sai. ?Me kõik austame ja kummardame teda. Kui proua Õun salongi tuleb, lillekesed kaasas, paneme kohvivee üles,? iseloomustab Inna oma üheksakümnendale eluaastale lähenevat kundet.

Tiinal on klientidest hoopis kummalised mälestused. Esimene neist oli kana, kellelt tuli vereproovi võtta ja kes tohtrit seepeale nokaga äsas.

Tegelikult oleks Tiinast võinud näitleja saada. Tüdrukuna valiti ta sadade eakaaslaste seast välja peaossa filmi ?Ohtlikud mängud?, kus mängis koos selliste nimedega nagu Eskola, Järvet, Aren ja Merzin. Kui ta kutsuti keskööprogrammi pealkirjaga ?Ma tahan saada filminäitlejaks? tunnistas ta Eesti rahva ees, et tahab hoopis loomaarstiks. Pisike, hellitatud ja hoolitsetud linnatüdruk nagu ta oli, ei võtnud Eesti Põllumajanduse Akadeemia sisseastumiskomisjon tema soovi tõsiselt. Aga EPA lõpetas Tiina viitega. Ja ühe loojakarja määratud vasika elu päästis ema keedetud riisitummiga. ?Tuleb ühel päeval koju ja küsib, ema, mida sa meile andsid, kui meil kõht lahti oli? Riisitummi. Meil on seal üks vasikas, kellel kogu aeg kõht lahti ja nüüd tahavad teda tapamajja viia,? meenutab Inna. ?Nädalate viisi tassisin tummi purkidega lauta. Aga sellest kasvas pull lauda uhkuseks ja iluks,? naerab Tiina.

Västriku loomakliiniku juhataja Valdeko Paavel ei pea Tiina iseloomustamiseks kaua sõnu otsima: ?Ta on sügava veendumusega ja väga soe inimene. Väga hea kolleeg ja väga hea sõber. Iseloomult on ta tõeline säde, tulekera, energiapomm.? Valdeko ja Tiina kuuluvad Eesti Väikeloomade Seltsi juhatusse. ?Tiina suudab palju asju korraga ajada. Temaga saab arutada nii kohalikke kui ka globaalseid erialaseid probleeme.?

Kas meestel pole nii tugeva ja domineeriva naise kõrval raske? ?See on pigem sellisel juhul, kui mehel endal on probleeme, et ei suuda ise hakkama saada. Tiina on valmis olema ka number kaks või number kolm. Ta on äärmiselt professionaalne ja tegutseb eesmärgipõhiselt. Ja meeskondlikult on ta ka hea tegija.?

Sarnaselt võib iseloomustada ka Innat. ?Ta on hästi emotsionaalne, aga väga tore,? ütleb Tiina kolleeg Elo Võõsa. ?Tütre töösse ta ei sekku.?

Mõned emad kipuvad lapsi õpetama ja tütrega tülitsema. Selle pere naised on nendest pattudest priid. Inna on saanud endale küll hüüdnime ?Katarina Velikaja? ja Tiinat on ema kutsunud türanniks ning despoodiks, kui too oma nõudmistest pole loobunud, aga see on pigem ema ja tütre küünarnukitunne ja edasiviiv jõud.