Looduskaitsjad väldivad kohalikku toetusraha

Eestimaal mittetulunduslikult tegutsevad looduskaitse- ja keskkonnaorganisatsioonid püüavad vältida riigilt ning kohalikelt ettevõtjatelt toetuste vastuvõtmist, et säilitada sõltumatus kriitiliste avalduste tegemisel.

Tänapäevases mõistes looduskaitseorganisatsioonide aja­loo alguseks Eestis (ühtlasi Baltimaades) võib lugeda aastat 1853, mil asutati Eesti Looduseuurijate Selts (ELS) ? akadeemilise loomuga looduse uurimist ja kaitset edendav ühendus, mis tegutseb tänapäevani.

Üksteist Eesti keskkonnaorganisatsiooni kuulub Eesti Keskkonnaühenduste Kotta (EKO). EKO on koostöövõrgustik, mis aitab keskkonnakaitsjatel jõude ühendada.

Vanemaid tegutsevaid looduskaitseorganisatsioone on 1966 Jaan Eilarti eestvõtmisel asutatud Eesti Looduskaitse Selts (ELKS). Üldsuund on keskkonnateadlikkuse tõstmine, kohalike probleemide lahendamine, kultuuri- ja loodusväärtusega objektide hooldamine. Laiema avalikkuse tähelepanu on pälvinud igaesmaspäevased loodusõhtud Rahvusraamatukogus ja Looduse Omnibussi harivad reisid.

Eesti Roheline Liikumine (ERL) sündis 1988 vajadusest koordineerida keskkonnakaitsjate pingutusi fosforiidisõjas. ERL on katusorganisatsioon mitmele loodus- ja keskkonnakaitsega tegelevale piirkondlikule organisatsioonile. Sisuline tegevus toimub kuues töörühmas: energeetika ja atmosfäär, mets, tarbimine, transport, veekaitse ja haridus.

ERL-l on 10 palgalist töötajat. Ühenduse tegevjuhi Peep Mardiste sõnul on teist samapalju aktiivseid vabatahtlikke. 2002. aasta eelarve oli 3 miljonit krooni. Suurim rahastaja viimasel aastakümnel on olnud Sida (Rootsi riiklik arenguabi agentuur), teiseks on kerkinud Euroopa Komisjon (keskkonnadirektoraat DG Environment). Olulisematest tegevustest nimetab Mardiste illegaalse puiduäri tõkestamist ning säästva metsamajanduse propageerimist.

1991 asutas seltskond looduskaitseteadlikke inimesi Eestimaa Looduse Fondi (ELF), mis tugineb oma tegevuses Maailma Looduse Fondi (WWF) põhimõtetele. Fondi tegevjuhi Toomas Trapido sõnul on ELFi palgalehel kuni 25 inimest ja lisaks on ligi 50 lepingulist töötajat. Aastakäive oli 7 miljoni krooni ringis. Fondil on ligi 300 eraisikust toetajat, kõige kaugemad USAs. Ligi 80% rahalisi vahendeid tuleb välismaistelt keskkonnaorganisatsioonidelt ja riiklikelt välisabi agentuuridelt.

Keskkonnateadlikkuse tõstmiseks on internetiportaal Roheline Värav, iganädalane saade Kuku raadios ja venekeelses Raadio 4s, kuulisa Maalehe vahel. Meediategevuse maht on ligi 1,5 miljonit krooni. Pool miljonit kulub talgureisidele, pool miljonit keskkonnaaruandluse juurutamisele Eestis.

MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing (PKÜ) asutati 1997, hoidmaks alles põliseid inimtekkelisi poollooduslikke kooslusi, selle kaudu ka eesti traditsioonilist maakultuuri ja külaelu.

Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi (TÜLKR) lõid 1958 tollaste TRÜ ja EPA tudengid ja teised looduskaitseaktivistid. Ring oli esimene omataoline N. Liidus. Ring sai kohe suure tegevushoo ja sadu liikmeid. Senini on oluline looduskaitselise hariduse andmine, loengute ja õppeekskursioonide korraldamine.

Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühingule ?Sorex? panid 1997. aastal aluse kolm TPÜ tudengit. Sorexi projektide koordinaatori Elen-Maarja Trelli sõnul tegutsetakse projektipõhiselt. Varem saadi raha hasartmängumaksude komisjonilt, mis enam keskkonnaprojekte ei rahasta. Toetanud on keskkonnaministeerium, Tallinna linnavalitsus jt.

Eesti Roheline Rist (ERR) on Rahvusvahelise Rohelise Risti (www.gci.ch) kohalik ühendus. ERR aktivisti Malle Ratassepa sõnul on tegemist teadusorganisatsiooniga, millel palgalisi töötajaid pole.

Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Hanno Zingeli sõnul on keskkonnakaitseorganisatsioonide eesmärgid ja tegutsemisväljad tänaseks üsna hästi kristalliseerunud. Probleemid võivad tekkida siis, kui riigiametnikul tekib arusaam, nagu peaksid valitsusvälised organisatsioonid töö tema eest ära tegema. ?Olgu aga riik ükskõik kui arenenud, kõige aluseks on siiski isikutevahelised suhted,? rõhutab Zingel.

Eesti roheliste partei loomise idee üks eestvedajaid Jüri Martin meenutab, et omal ajal oli parteis oli küll sisepingeid, kuid need polnud põhimõttelised ja kindlasti mitte erakonna kadumise põhjus.

?Roheline ideoloogia ei leidnud tol perioodil ühiskonnas piisavalt laialdast toetust, sest inimeste suurem mure on igapäevane toimetulek,? räägib Martin. ?Üritati ikka erakonna kandepinda laiendada, kuid see ei õnnestunud. Otsustavaks sai tuhande liikme kriteerium. Ühinemisettepanekuid tuli mitmelt erakonnalt, Keskerakonna (KE) ettepanek oli kõigist toekam. EERi programmist läks teatud osa KE programmi keskkonna osasse juba enne eelmisi valimisi ja ka viimastel valimistel oli KE valimisplatvormis keskkonna osa põhjalikult kirjas. KEga liitus peaaegu kogu EERi juhatus. Kuna tegemist oli sügavalt isikliku tahteavaldusega teise parteiga liituda, siis täpset KEga liitunute arvu on üsna raske öelda.?

Eesti Mittetulundusühingute ja Liidu andmebaas näitab, et Eestis on 46 keskkonnaga tegelevat valitsusvälist organisatsiooni ? need on organisatsioonid, kes oma põhitegevustesse keskkonnaga tegelemise kuidagi sisse on kirjutanud.

Kesk- ja Ida-Euroopa Regionaalse Keskkonnakeskuse Eesti osakonna (REC) kodulehel www.recestonia.ee/ ? paiknev andmebaas annab aga rohkem või vähem keskkonnaga tegelevate ühenduste arvuks koguni 244! Veel infot pärides selgub, et ainuüksi Tallinnas on keskkonnaorganisatsioone 44. Teiste hulgas sellised tuntud tegijad nagu Eesti Roheline Liikumine, Eesti Looduskaitse Selts, Nõmme Tee Selts, aga rohkelt ka selliseid, kellest kuulen küll esimest korda. Ja Tartu nime kirjutamine toob ekraanile kohe 26 keskkonnaorganisatsiooni. Jällegi vanad tegijad: Eesti Looduseuurijate Selts, Eesti Ornitoloogiaühing, Eestimaa Looduse Fond, Eesti Metsaülemate Ühing jne. Klikkides läbi ka maakonnad ja teised suuremad linnad, selgub, et nii mõnigi nendest ühingutest ei pruugi enam täie tegevuse juures olla ja mõned puuduvad sootuks.

Kogu selle kirju seltskonna ? metsameestest kaluriteni, loomakaitsjatest loomaaiasõpradeni, mikrobioloogidest ökoloogideni, noorteühingutest akadeemiliste ühinguteni ? ühine nimetaja on siiski võitlus parema keskkonna eest. Ja kui kõikide organisatsioonide toetajad kokku lüüa, saaksime üsna aukartustäratava looduskaitsjate armee.