Sügisstressi eest paradiisi Sri Lankale

Õhkutõusul ilmub pilvede vahelt välja üksik päikesekiir ja tundub, et reis tuleb eriline, soe ja meelde­jääv. Ees ootab ilus loodus, eksootiline kultuur, põnevad söögid ja päikselised rannad. Lend, mis algselt hirmutab oma pika oote- ja lennuajaga, möödub kui linnutiivul ja peagi silman rohelusse mattuvat saarekest, mida kutsutakse India ookeani pärliks.

Saabume saarele varajasel hommikutunnil. Meid võtab vastu niiske ja soe õhk ? just nagu loomaia troopikamajas ... Siis ei tea ma veel, et see niiskus jääb minu saatjaks terve reisi vältel ja et see on ainus, mida me sellelt reisilt taga nutma ei jää.

Sri Lanka pealinna Colombo lennujaamas valvavad tunnimehed tuletavad meelde, et saarel toimus alles hiljuti kodusõda tamilite ja singalite vahel. Rahustuseks võib öelda, et saare lõunaosa, kus asuvad ka peamised vaatamisväärsused, see nii väga ei puudutanud, kuid ettevaatus eelkõige.

Sri Lankal on huvilisele palju näidata: rannikuala ilusate randade, rahvusparkide ja eripärase loomastikuga, riisipõldude ja teeistandustega kaetud mäestikud, kirju rahvastik ning lopsakas loodus.

Esimese päeva veedame pealinna lähedases linnakeses nimega Negombo. Sõit lennujaamast on lühike ja pakub palju huvitavat nii nägemis- kui ka haistmismeelele. Oma teel hotelli möödume ka kohalike elamistest, mis näevad välja üsna kehvad.

Majade ees voolab lahtine kanalisatsioonikraav, hooned on kohati väga lääpas ja üsna lagunenud. Sellistes hurtsikutes elavad põhiliselt tamili rahvusest sõjapõgenikud. Nende äärmine vaesus ja viletsus varjutab veidi minu ettekujutust tõelisest paradiisisaarest.

Negombot võib nimetada kalurilinnaks, kuigi vilgas kalapüük toimub tegelikult igas Sri Lanka rannikuäärses külas ja linnas. Negombos elavad peamiselt kristlased, sh katoliiklased. Jalutades Negombo tänavail, jäävad tee äärde nii suured kristlikud kirikud kui ka budistide ja hindude templid. See on kindel märk kolooniate ajastust, kuna Sri Lanka on ametlikult budistlik maa.

Kõige meeldejäävam sellest linnast on ehk rand oma värviliste kaluripaatide ja võrratu päikeseloojanguga. Selle ilu kõrval elavad vaesed kalurid, keda võib kohata piirkonna suurimal ja tähtsaimal kalaturul. Sinna sõidetakse kokku ka saare kõige kaugematest nurkadest. Turul käib tihe kauplemine juba varajastel hommikutundidel.

Ei jää ka meie sellest vaatemängust ilma. Tegu on värske kaubaga, sest kalad tuuakse paatidest maale ja jäetakse sealsamas lihtsalt maapinnale vedelema. Mõnes kohas on kalad laotud ka laudadele, kuid enamasti lebavad need rivis maas. Valik on väga suur ja eksootiline. Kõike seda saadab tugev lehk ja lärmavad kauplejad. Omamoodi huvitav kogemus, kuid kauaks me sinna peatuma ei jää.

Õhtul teeme hotellis läbi kohaliku rituaali ja süütame reisi õnnestumise tagamiseks eksootilise õlilambi.

Templeid võib Sri Lankal näha pea igal sammul, üks rikkalikum kui teine. Ühed huvitavamad on koopatemplid, mis asuvad Dambullas ja pärinevad esimesest sajandist enne Kristust. Tegemist on viie erineva templiga, milles võib näha kokku umbes 160 Buddha kuju. Templite juurde pääsemiseks peab minema üles mööda kaljusse raiutud treppe, mis on kohati kulunud ja libedad.

Näeme seal töölist, kes peitli ja haamriga kivisse väikeseid sälke lööb, et külastajate teekonda turvalisemaks teha. See väikene mäkketõus on vaeva väärt ? kalju jalamilt avanevad ilusad vaated lopsakale loodusele ja mägedele.

Kui soovite seal pilti teha, pidage meeles, et kunagi ei tohi olla seljaga Buddha kuju poole. Ja koos pühaku kujuga ei tohi jääda pildile ühtegi inimest. Munkade pildistamine pole samuti lubatud. Mäe jalamil, teel kaljukoobastesse saab näha veel ühte ilusat ja suurt templit, mida kaunistab 60meetrine kullast Buddha kuju. Templeid on tõesti palju ja lõpuks läheb vaimustus nendest üle. Need muutuvad tavalisteks. Väsinud reisikaaslaste hulgas on kuulda juba ohkeid, et jälle need templid.

Lisaks munkadele kohtame ohtralt makaake, kes on justkui ulakad koolipoisid, varitsedes õiget hetke, et midagi inimestel käest või kotist napsata. Oma asjadel tuleb silm peal hoida.

Sigiriya ehk teisisõnu Lõvi Kalju on muljetavaldav umbes 200 meetri kõrgune kaljukindlus, mis ehitati aastal 1400 Sri Lanka kuningale Kassapa I-le. Hiljem kasutati seda kloostrina ja pärast seda vajus kindlus unustuse hõlma kuni 19. sajandi alguseni.

Kindlusesse ? sellest on järel vaid varemed ? pääsemiseks peab tallama 1200 trepiastet, mis lähevad üles piki kalju külge. Õudust ning jahmatust tekitab mõte, et kaljukindluses olev magevee

bassein täideti ämbrite kaupa, mille pidid ­orjad mööda neidsamu treppe üles kandma.

Sigiriya on kindlasti Sri Lanka kohustuslik vaatamisväärsus. Kelle tervis ei luba, see ei pea päris kaljukindluse tippu ronima. Kalju pakub piisavalt vaatamisväärsust ka madalamalt. Natuke võiks siiski kõrgemale ronida, näiteks lõvitrepi juurde, mis on omamoodi vaatamisväärsus. Kalju tipust avanevad aga võrratud vaated.

Teel tippu näeme maalingutega ehitud pisikesi kaljukoopaid. Need on tehtud kuningas Kassapa ajal ja kujutavad taevalikke neitsisid. Nädalavahetusel võib seal olla palju külastajaid, mis aeglustab tippu jõudmist.

Elevantide poolest tuntud Pinnawela asub saare keskosas ning seal on ka novembris tõsiselt kuum. Higi jookseb lakkamatult. Õnneks saab varjulistes kohtades veidi hinge tõmmata. Mõistame, kui oluline on endaga veepudelit kaasas kanda.

Hulka elevante nähes on esimene hüüatus ? oi, kui armsad nad on! Tegemist on Pinnawela elevantide orbudekoduga. Sinna tuuakse kokku elevandid, keda on tabanud kurb saatus. Nad on kas küttide poolt vigastatud või orvuks jäänud. Enamik neist leitakse metsas ekslemast. Näeme orbudekodus ka elevanti, kellel on üks jalg maamiinile astumise tõttu amputeeritud.

Elevandid liiguvad orbudekodu territooriumil vabalt ega ole puuri pistetud. Külastajad lastakse neile päris lähedale ja mingi summa eest saab nendega koos ka pilti teha. Filmimise eest peab juba sisenedes tasuma. Raha küsitakse ikka iga sammu peal.

Kõige suurem ja põnevam atraktsioon on väikeste elevantide toitmine, mida kogunevad vaatama terved rahvamassid. Tore on näha väikesi dumbo?sid ringi koperdamas ja pahandust tegemas. Inimesi on palju ja seetõttu on raske leida ka head kohta pildistamiseks.

Hiljem avastan, et olen kaameraga terve filmi elevante täis pildistanud. Aga eks see on mõistetav ka, sest palju sa elus ikka sellist vaatemängu nii lähedalt nägema satud.

Külastuse lõpus lõunastame elevantide orbudekodu lähedal asuvas restoranis jõeäärsel terrassil. Et kohalike hõrgutiste maitsmine üksluine poleks, jälgime põnevat vaatepilti, kuidas elevante jões pestakse.

Kohalik toit on maitsev, kuid vürtsidega peab ettevaatlik olema. Suuremates restoranides on menüüs märkused juures, et tegemist on vürtsika või väga vürtsika toiduga.

Kes tõelist eksootikat tahab, võib läbi astuda kohalikust muldpõrandaga hurtsikust, kus naised maiustusi valmistavad. Satun sinna tänu autojuhile.

Nuwara Eliya on tuntud ka kui väike Inglismaa. Kuna kliima on seal mägede tõttu jahedam, käisid inglased Briti koloonia ajal puhkamas just selles linnas, et saada vaheldust troopilisele ja kuumale ilmale. Brittide mõju on linnas hästi näha, seda eriti koloniaalstiilis hoonete arhitektuurist.

Väljudes varasel hommikutunnil hotellist, kuuleme midagi, mis paneb meid seisatama ? vasakult, ühest lähedal asuvast templist kostab laulvat palvet, teiselt poolt kõlavad palvehüüded mo?eest. See on tõeliselt liigutav kogemus ? seista varahommikuses udus, mis langeb mägedest otsekui tekk meie peale, ja kuulda seda võrratut palvete kaanonit.

Meie reisiseltskonna jaoks on mägedes kõige suuremaks ahvatluseks turg, kus müüakse tuntud firmamärgiga tooteid praktiliselt võileivahinnaga. Odavus on tingitud sellest, et need riided õmmeldakse Sri Lankal ja väikese defektiga tooted, mis ei vasta standardile, müüakse kohalike poolt maha. Muidugi on teretulnud ka hinna üle tingimine.

Pean veel tagasi tulema Sri Lanka looduse juurde, mis oma roheluse ja lopsakusega lööb kohati lausa pahviks. Istume oru jalamil ja imetleme meie ees avanevat ilu ? teepõõsaste ja suurte puudega kaetud rohelist orgu ümbritsevad mäed, mille kohal sirendab päike.

Ninna tungib mõnus mõrkjas lõhn teevabrikust. Siin mõistan, miks kohalikud inimesed on nii rahulikud ja sõbralikud, vaatamata oma vaesusele ? neil on soe kliima ja võrratu loodus. Isegi vihmahood tunduvad mulle Sri Lankal kuidagi meeldivad, soojad ja paitavalt pehmed. Tekib tõeline tahtmine silmad sulgeda ja mediteerida

Kodus tagasi. November. Pilves, pime ja külm, stressi aga ei ole.

Autor: Kärt Saliste