Logistikaõppur peab haridust kinnistama praktiliste oskustega

Näiteks Eesti Logistikaühing pakub ettevõttekülastusi, soodsaid või tasuta seminare ning koolitusi, mis annavad võimaluse oma ala praktikutega suhtlemise kaudu oluliselt laiendada oma silmaringi.

On kasulik jälgida võimalikult palju erinevaid infoallikaid, et olla kursis oluliste uudiste, vaidlusküsimuste ning trendidega, see soosib õige logistilise mõtteviisi tekkimist.

Samas tasuks mõelda ka tõsisema koolituse läbimisele, kuna seal saab huvipakkuva teema kohta värskeid, sügavaid ning asjakohaseid teadmisi, mis osutuvad kasulikuks tulevaste tööülesannete täitmisel ning mida ülikool ei pruugi alati pakkuda.

Neil aga, kes veel kahtlevad, kas siduda enda tulevik ja karjäär logistikaga või mitte, sobiks küll omandada bakalaureusekraad selles valdkonnas, kuna Eesti kõrgkoolide programmid sisaldavad alusaineid nii juhtimise kui ka õiguse ning IT vallast.

Pärast on palju lihtsam valida ning omandada magistrikraad juba selles valdkonnas, mis pakub oluliselt rohkem huvi.

On raske vastata küsimusele, kas valida akadeemiline logistikaharidus või koolituskursused, kuna väga palju sõltub isiklikest eesmärkidest, võimalustest ning oskustest. Kes on vahetanud oma tegevusvaldkonda logistika kasuks, kritiseerib akadeemilist haridust, väites, et see ei ole paindlik ning sellest saadav kasu on tuletatav Pareto printsiibi järgi: 20% teadmistest annab 80% tulemusest.

Nii ei raisata aega näiteks magistrikraadi omandamise peale, vaid suundutakse kohe tööle, eelistades tõsta oma konkurentsivõimet sobiva koolituse läbimise kaudu, et säästa oma aega. Ollakse isegi nõus palju suuremate rahaliste kulutustega.

Selline mõtteviis on hakanud tasapisi levima ka välismaal, eelkõige Saksamaal.

Kuid lõpetatud kõrgharidusel on siiski veel eeliseid. Pikaajalise töökogemuse kõrval nõutakse magistridiplomit näiteks Euroopa Logistikaassotsiatsiooni (ELA) tasemeeksami sooritamisel. q

Mainori kõrgkooli logistika moodulit koordineeriv ASi Schenker logistikajuht Ain Tulvi arvab, et Eesti akadeemilise logistikaõppe peamine nõrkus on see, et selle sisu ei vasta laia profiiliga logistikute väljaõppe osas suures osas ettevõtete tegelikele vajadustele.

?Põhirõhk on pandud transpordilogistikute ettevalmistamisele. Materjalijuhtimise, ostmise ja varude juhtimise, kuluarvestuse ja logistika juhtimisega seotud teemasid ei käsitleta piisavalt. Napib ka keerukamat IT-valdkonda ning tarneahela juhtimist puudutavaid aineid,? leiab ta.

Tema arvates on logistika õpetamine osas Eesti ülikoolides siiski veel liialt teoreetiline ning vaja oleks rohkem probleem- ja situatsiooniülesannete analüüsimist ja lahendamist, mis aitaks viia üliõpilased lähemale tegelikule logistikatööle.

Seetõttu ongi paljudel üliõpilastel raske leida sobivaid praktikakohti, kus oleks tööülesandeid täites võimalik erialaselt areneda ning oskusi ja kogemusi saada. Peale selle napib ka praktilise kogemusega pädevaid erialaainete õppejõude. Tüüpiline on näiteks olukord, kus üks ja sama õppejõud loeb viit-kuut ainet mitmes kohas.

TTÜ veonduslogistika õppetooli juhataja professor Jüri Lavingu sõnul ei tundu tulevik siiski väga tume, sest mitmed praegused üliõpilased on avaldanud soovi siduda oma edasine elu ülikooliga õppejõuna.

Autor: Sergei Slepuhhov