Lõunast publikumenu pole see kasvatanud, sööjaid oli vähe. Mõned suured soomlaste seltskonnad õllega, ja oligi peaegu kõik. Hea koha peal ? ikkagi Viru väravatele kõige lähem söögikoht pärast McDonald?sit, aga tõenäoselt ei ahvatle kole trepikoda teisele korrusele ronima.

Ega söömine vist polegi Kolumbuses esikohal, õhtune programm on tihe: karaoke, Emil Rutiku, Untsakad, ehk siis on rahvast rohkem. Reedel ja laupäeval kella kolmeni lahti, eks siis pea lusti jätkuma ju!

Seadsime ennast kaminasaali, seda pidime küll kahetsema, sest kamin ajas vingu sisse mis kole. Esimesi roogasid ootasime ligi pool tundi. Mu lauakaaslane sai eelroaks mõeldud lillkapsasalati ja põhikäiguks tellitud sooja lõhepannkoogi korraga kätte. Aga et lõhepannkook oli juba nagunii leigeks jõudnud minna, polnudki vaja enam esimese käiguga kiirustada.

Kuidas nad seal Krisos-tomuses küll selle juustu nii kõvasti taldriku põhja külge kinni saavad? Lõhepannkook oli nimelt vist kunagi juustuga üle raputatud, aga juust oli (mikroahjus? ahjus?) taldriku külge kinni naksanud ja ei tulnudki sealt enam ära.

Ahjupelmeenid olid nii nagu pelmeenid ikka, vähe leiged küll lauale jõudes. Valge majaveiniga enam-vähem samal temperatuuril ? nii sooja ja kehva veini saab harva.

Magustoiduks sõin Kolumbuse õunu vahus ? ahjus pruunistatud munavalgemagustoit. Tõeliselt hea lõpp muidu mitte nii kenale lõunale: munavalgemass mõnusa maitsestusega, ?okolaaditükid sees, parajalt hapud õunad vahu all peidus, lihtsalt suurepärane.

Oleks veel veidi istunud, aga kamin lõpetas põlemise ja ajas ainult vingu välja, õnnetu ettekandja püüdis teda küll elustada, aga me arvasime paremaks värske õhu kätte minna.