15. detsember 2005 kell 22:00

Ärihoone Ferrum Kuressaares ? mulle meeldib see maja

Ferrumi maja võib Raivo Puusepa hinnangul pidada viimase aja kõige keskkondlikumaks hooneks. Tänu roostes terasplekiga kaetud kelpkatusele ja II korruse frondile sekundeerivale I korruse paekiviosale sulandub hoone Kuressaare vanalinnale iseloomulikku katusemaastikku. Läbi dolomiidi tuleb mängu Saaremaa traditsiooniline ehitusjärjepidevus.

Samal ajal ei ole hoone lihtne ortogonaalne kast. Tema kummalisust rõhutab väike plaaniline nihe, mis tekitab ühe lisakäigu läbi hoone. Kõnesolevas linnaruumis ei ole too käik iseenesest väga vajalik, sest hoone ole eriti suur, aga see-eest on kangialune huvitav.

Ferrumi siselahendus on õnnestunud. ?On tunda, et loojad ? kunstnikud, arhitektid ? on olukorda kontrollinud,? täheldab Puusepp. Kui tavaliselt tahab tellija maksimaalselt renditavaid ruutmeetreid, siis Ferrumi I korruse vahekoridori ja II korruse suures avaras trepihallis on peale jäänud arhitektide mõte, seda vaatamata asjaolule, et tegemist on suhteliselt väikesemahulise hoonega.

Mõlema Alver Trummali väljapaistva projekti, Ferrumi ja City Plaza puhul hakkab silma Estcone roll. ?Missioonitundega arendaja, kes iga senti põhimõttelise järjekindlusega ei loe,? lausub Puusepp. ?Minule sobivad irratsionaalsed ja kummalised kooslused, mis ei liigu arhitektuuriajakirjade moejoonel, vaid pigem ammutavad jõudu ajaloost, ajamärkidest ja konkreetsest keskkonnast,? mõtiskleb ta. Tavaliselt valibki Puusepp materjalid niisuguste seast, mis paika pannes või paika valades ei vaja enam täiendavat viimistlust, mis on naturaalsed ja suudavad aja jooksul talletada endas ajakihte. Projekteerimise algfaasis toimub koostöö sisekujundajatega: hakkab ju sisu alati vormist sõltuma ja hea tulem on kui Möbiuse leht, kus hea lahendus keerab ennast sisse ja vastupidi.

?Ferrumi hoone on huvitav ?arhetüüpne kuhi?, mis paneb enda peale vaatama-uurima, kuid arhitektide märgisüsteem, nende semiootiline lähenemine on paljudele arusaamatu,? mõtiskleb Raivo Puusepp. Arhitektuuri hinnates on sageli nii, et inimesed, heites hoonele pilgu ja sellesse ?mitte armudes?, püüavad näidata oma kompetentsi seda ?puu taha saates?. Ka vahetu emotsioon on hinnang, mis väärib oma ütlejat, ent samas jääb kaasaegses keerulises maailmas selline äärmine lihtsustus õõnsaks.

Maju ei vaadata tavaliselt nii, nagu käiakse kunstinäitustel või kontsertidel, kus ollakse kohal ja pärast kommenteeritakse, et ?kuidas oli??. Maja vaatamine?hindamine piirdub sageli vaid sellest möödasõiduga ning oluline jääb märkamata. ?Siis ei saadagi aru ning tuld ja tõrva sülitades sellele ei mõeldagi, mis sõnumit tahtis arhitekt oma hoonega edastada,? nendib Puusepp.

Autor: Tiina Kolk

Hetkel kuum