Nissan Pathfinder 4,0 V6 on musklis nii seest kui ka väljast. Massiivse olekuga auto välimuses ei reeda küll miski, et tegu on tõsise raketiga.

Esimesed kilomeetrid Nissani monstermaasturiga mööduvad tihedas linnaliikluses ja miski ei reeda selle sõiduki erilisust. Ummikutes istudes on aega vaadata enda ümber ja taibata, et Pathfinderi sisustus on kenasti läbimõeldud ja kindlasti luksuslik. Kõik nupud, kangid on väga hästi käsitsetavad. Hele nahksisu näeb samuti tõeliselt hea ja kallis välja. Hummerlikult kandilised küljeaknad tekitavad tunde, et istud tõeliselt suures ja massiivses autos, mida Pathfinder ka on. Kõikvõimaliku elektrinänniga pole ka kuskilt kokku hoitud ? mäludega istmed, võtmeta käivitus ja navigatsiooniseade.

Õnneks on ummikud läbi ja siis ilmutab end suure ja alguses uimasena tundunud maasturi tõeline pale. See tõeline pale asub selle auto kapoti all. Nähes enda ees vaba teed, äratan parema jala liigutusega elule pika mootorikatte all oleva vihase looma. Enam ei ole aega enda ümber vaadata ja arutleda, kas mu elutuba on suurem kui Pathfinderi salong või mitte (istmeid on Pathfinderil küll rohkem ehk 7), sest hetkega hakkab seier spidomeetril näitama numbreid, millele liikluspolitseinikud just hästi ei vaataks. Lasen paremat jalga pedaalilt järele ja toon kuuldavale üllatushüüde, sest üle kahetonnise tühimassiga maasturilt selliseid liigutusi poleks küll oodanud.

Madalahäälne röögatus, mis gaasi andes kapoti alt tuleb, on tuttav Nissani sportautolt 350Z. Nimelt on Pathfinderi mootor pärit ?zetilt?. 3,5-liitrine töömaht on kasvatatud neljaliitriseks ja hobujõude on V6 mootoril 269. Kogu seda tohutut hobusetalli äratades peab väga tähelepanelik olema. Võttes maha veojõukontrolli ja lülitades sisse vaid tagaveo, on tunne, et kojamehed on vales kohas ? need peaks olema küljeakendel, sest see on koht, kust tagaveolisena ilma veojõukontrollita hakkate teed nägema. Üks asi, millest sellel autol puudust pole, on jõud, kuid käigukast, mis seda jõudu edasi peaks kandma, tundub pisut uimane. Automaatkäigukast on rahulikul sõidul täiesti piisavalt kiire ja sujuv, kuid kui teha autoga mõned kiiremad liigutused, jääb kast natuke hätta, sest lülitus ei ole piisavalt kiire.

Pärast mõningast kulgemist leian end bensiinijaamas. Auto on ühe suure ampsuga neelanud terve paagitäie bensiini. Kuigi üheksakümmend protsenti oli testis tegu maanteesõiduga ja enamiku ajast oli vedavaks sillaks tagumine, sain keskmiseks bensiinikuluks 15,6 liitrit saja kilomeetri kohta. Seega ei või Pathfinderi omanikust saada ainult liikluspolitsei lemmik, vaid ka kütuseärimeeste kuldsponsor. Pannes gaasipedaali põhja, võib neljaliitrises Pathfinderis tõepoolest näha bensiininäidiku seierit liikumas. Tegelikult pole ka midagi imestada, sest tegu on suure kubatuuriga mootoriga, suure tühimassiga ja maasturitele omase suure tuuletakistusega.

Tehase poolt antud andmetele küll saadud kulu ei vasta, kuid auto oli veel toores ehk väga vähe sõitnud. Teadupärast tahab mootor natuke sissesõitmist ja küllap siis ka kütusekulu langeb.

Pikal sõidul ajab Pathfinder tõsiselt haigutama, sest õõtsudes maasturile omaselt küljelt küljele, on tunne, nagu oleks suures hällis, mida kergelt kiigutatakse.

Neljaliitrine loom jääb väiksel pöördel väga vaikseks ja ei anna endast kuidagi märku. Loomulikult on püsiv kiusatus paremat jalga sirutada ja täita salong vihase möirgega.

Välimuselt ei reeda Path­finderi karmi kapotialust peale väikese V6 märgi esitiival miski. Tegemist on tõelise ?sleeper?iga? ja linnas fooride taga keegi tüli just norima ei kipu.