Maestro lahkub, edu retsept taskus

USA keskpank (Fed) vahetab harva juhti. 18,5 aastat seda ametit pidanud Alan Greenspan, kes 1. veebruaril loovutas koha Ben Bernankele, oli pärast sõda selles ametis alles seitsmes. Pole siis ime, et kõiki neid on hakatud pidama asendamatuks. 79aastane Greenspan pole erand. Ta on tulnud oma ametiga hiilgavalt toime ja pälvinud ülivõrdelisi epiteete. 2000. aastal avaldas Bob Woodward temast raamatu "Maestro", sealtpeale on see hüüdnimi temast lahutamatu. Greenspanist on saanud tegelane populaarses telesarjas "Simpsonid" ning Inglise kuninganna Elizabeth II on löönud ta Briti impeeriumi rüütelkonna rüütliks.

Aga legendiks ei sünnita, selleks saadakse. Greenspani algus Fedi juhina ei olnud põrmugi lihtne, sest ka temal tuli 1987. aastal välja vahetada tollane "asendamatu" Paul Volcker. Kui president Reagan nimetas Greenspani USA rahamaailma kõige mõjuvõimsamale kohale, ei teadnud turud, mida temast arvata. Aktsiad nõksatasid allapoole ja obligatsioonid läksid viie aasta madalseisu. Kahe kuu pärast tuli tõeline eksam, kui börsil vallandus krahh, mis ähvardas viia majanduse pikaajalisse langusesse. Kahe kiire abinõuga suutis Greenspan selle ära hoida. Ta langetas intresse ega lasknud dollaril nõrgeneda. Turgudel tekkis usaldus ja majandus oli päästetud.

Nagu enamik maailma keskpanku on ka Fed seadnud oma põhieesmärgiks hoida hindade stabiilsust ja seega ka inflatsiooni ohjes. Ehk nagu on öelnud Fedi juht aastail 1951-1970 William McChesney Martin: "USA keskpanga ülesanne on boolikulp siis ära võtta, kui pidu on täishoo sisse saanud." Keskpanga seisukohalt tähendab see intresside tõstmist.

1990. aastatel oli USA majanduses jõuline tõus. Majanduskasv oli kiire, hõive paranes, palgad tõusid. Martini seisukohalt oli Fedil käes aeg käsi boolikulbi järele sirutada. Aga Greenspan toimis teisiti. Olles põhjalikult majandusolukorda analüüsinud, jõudis ta järeldusele, et tänu uuele tehnoloogiale on töö tootlikkus kõvasti suurenenud ja tänu sellele saab inflatsiooni kontrolli alla hoida ka intresse tõstmata.

"Ta võttis suuri riske ja hoidis need kontrolli all," ütles USA majandusajakirjanik Martin Mayer. Tulemuseks oli pikaajaline majanduskasvu periood, mida traditsioonilise intressitõstmise korral ei pruukinuks olla.

Greenspani austajad ütlevad, et tema edu saladuseks on just dogmade ignoreerimine ning oma analüüsi ja vaistu usaldamine. Seda on ta veenvalt tõestanud otsustega, mis nii mõnigi kord on olnud vastuolus tarkade majandusteooriatega. Tema kreedoks on, et võttes väikseid riske, saab vältida suuri riske. See on ka põhjus, miks ei ole tekkinud defineeritavat Greenspani reeglit, millele tema mantlipärija Ben Bernanke edasiste Fedi otsuste tegemisel toetuda saaks.

"Ta hindas olukordi õigesti ja hilisemad faktid näitasid, et tal oli õigus. Ma ei nimetaks seda õnneks, vaid kaalutlemiseks," ütles Fedi ajaloo uurija Allan Meltzer.

Lahkumispeol ütles Maestro: "Keskpangal on eriline missioon. Me vastutame riigi valuuta eest ja mõjutame nii iga ameeriklase heaolu. Ma tean, et see institutsioon teeb edaspidigi vägevaid tegusid, mina aga vaatan kõrvalt ja muhelen."

79aastane Greenspan on lubanud, et ei lähe enam ühegi firma nõukokku, kuigi need seda väga tahaks. Ta on lubanud luua konsultatsioonifirma, kirjutada raamatut ja pidada kõnesid. Ning mängida pilli oma lõbuks, sest nüüd, kus ta ühe kõne honorar on 150 000 dollarit, pole vaja muusikaga raha enam teenida.

Alan Greenspan on filosoof Isaiah Berlini määratluse järgi tüüpiline rebane, ütleb USA psühholoog Philip Tetlock. "Rebased aktsepteerivad, et maailm on mitmetähenduslik ja vastuoluline, ning toimivad ise samamoodi."

Sellele vastav oli ka Greenspani keelekasutus. USA kui võimsaima majandusega riigi keskpanga juht on moodsa aja rahamaailma prohvet. Tähelepanu ei pöörata mitte niivõrd sõnadele, kui vihjetele, et aru saada võimalikest arengutest ja intressiplaanidest. Seda kunsti valdas Greenspan täiuslikult. Ta keelekasutus oli hämar ja ta ältis täpseid hinnanguid, aga väidetavalt peegeldas see kõige paremini muutuva majanduse olemust.

Alan Greenspanil oli hea pea ja õppimine probleeme ei valmistanud, aga koolis huvitasid teda rohkem pesapall ning saksofon ja klarnet. See viis ta edasi muusikakooli ja big band'i liikmeks, kus ta pidi ka orkestri raamatupidamise korras hoidma. Alles siis tulid majandusõpingud New Yorgi ja Columbia ülikoolis. Doktoriks väitles tulevane Fedi juht end alles 1977. aastal, mil ta oli viiekümneaastane. Tema fännid rõhutavad, et ta on alati eelistanud teooriale praktikat.