Riina Roosipuu eelistab meeskonnatööd

Artikkel

- Uudised
- Marko Liibak
- 8. veebruar 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riina Roosipuu eelistab meeskonnatööd
Alates ülikooli lõpetamisest 1994. aastal on Riina Roosipuu töötanud kahes firmas, alustades toona Philips Eesti müügiesindajana ning jätkates kuni praeguseni rahvusvahelises IT-firmas IBM. Just viimases firmas edenes ta kolm ja pool kuud tagasi karjääriredelil ning tõusis väikse lapse kasvatamise kõrvalt firma müügi- ja turundusjuhi ametikohale.
Miks otsustasite aastase lapse kõrvalt juhi ametikoha vastu võtta?
See oli minu jaoks raske otsus. Küsimus oli, kas suudan töö ja isikliku elu "kokku jooksma" panna. Ega see ei olegi nii lihtne. See paneb rohkem rabelema, kehtestama tugevama enesedistsipliini ning mingil määral on see ohver. Kindlasti ma aga ei kahetse. Lapse saamisel tuleb niikuinii õppida oma aega paremini planeerima.
Sel juhul on lapse kõrvalt võimalik üsna edukat karjääri teha?
Jah, võib küll nii öelda. Ma ise plaanisingi aasta pärast lapse sündi tööle hakata. Jätsin võimaluse, et vaatan, kuidas mul läheb ja siis otsustan.
Kindlasti ei ole ma selline tüüp, kes on lapsega kõik kolm aastat kodus. Kindlasti ei tahtnud ma jõuda "laske mind siit juba välja"-tundeni. Kui on usaldusväärseid inimesi, kellega laps jätta, siis võib ema tööl käia küll. Usun, et see vähesem aeg, mida lapsele pühendada saan, on minu jaoks seda rohkem väärtustatud.
Siiamaani on kõik hästi läinud ja mingeid raskeid probleeme ei ole.
Aga kindlasti ei heida ma midagi ette naistele, kes tahavad oma lastega kolm aastat kodus olla. See on väga tänuväärne ja aktsepteeritav otsus.
Millal täpsemalt müügi- ja turundusejuhina alustasite?
Otsuse tegin septembris ja tööd alustasin eelmise aasta oktoobrist.
Milliselt positsioonilt uuel ametikohal alustasite?
Minu varasem töökogemus IBMis on kogu aeg olnud seotud müügiga. Alates 1999. aasta jaanuarist olin viis aastat finantssektori müügijuhi ametis ning tegelesin pankade ja kindlustusfirmadest klientidega.
Siis olin umbes aasta lapsega kodus. Seejärel alustasin IBMis turundusjuhina. Mullu septembris lahkus meilt müügijuht ning mulle tehti pakkumine sel kohal jätkata. Nüüdseks on mul müügi- ja turundusjuhi roll. Nii et firma sees on mul mitmeid kogemusi.
Kas Teie jaoks oleks olnud parem osaleda konkursil, kui saada pakkumine otse?
Sellist küsimust ma polegi endale esitanud. Igal juhul tuli lahendada raskeid küsimusi ja vastu võtta raskeid otsuseid.
Konkursi võitmine oleks andnud teadmise oma laiemast "turuväärtusest" ning see tõstab enesekindlust. Tõenäoliselt oleks tulnud suur konkurss ning paljude seast valituks osutumine oleks enesetundele rohkem andud. Kuid ma ei alavääristaks firma tehtud otsepakkumist, kuna tegemist on suuresti usalduse küsimusega - firma sai panna mulle vastutuse.
Teisalt oleks mul konkursil osaledes olnud eelis, kuna mul on pikaajaline kogemus samast firmast ja mind tuntakse rohkem kui väljastpoolt tulevaid kandidaate. Suure rahvusvahelise firma puhul võib olla raske struktuuri sisse elada. Sestap oli juhil ilmselt kergem valida kogemuste põhjal.
Te ei läinud IBMi "puhta lehena"?
Enne seda olin küll ametlikult Philips Eesti hingekirjas, kuid töötasin üksuses Philips Medical Systems müügiesindajana. Tegelesin üsna keerulise valdkonnaga - radioloogia-, röntgeni- ja ultraheliseadmete müügiga. See oli ka üks põhjus, miks ma IBMi sattusin - mul oli müügikogemus komplitseeritud valdkonnas ja rahvusvahelises firmas töötamise kogemus.
Pärast kolme aastat Philipsis töötamist tundsin end ammenduvat, sest turg on kitsas ja spetsiifiline. Erilist arenguruumi enam ei olnud, igav hakkas. Samuti mõjus see, et Philipsis oli mu esimene töökoht peale ülikooli ning toona oli kolme ja poole aasta pikkune kogemus hea näitaja. Siis hakkasin personalifirma abiga midagi uut otsima. Nemad IBMi pakkusidki. Kuulutuse peale ma ei oleks julgenud end välja pakkuda, sest IT-maailmast ei teadnud ma midagi.
Miks olete just Teie enda arvates sobilik praegusele ametikohale?
Esmalt kindlasti seesama olemasolev kogemus. Aga miks olen siin hästi hakkama saanud - ma olen kohusetundlik ja lojaalne. Vahel mõtlen, et isegi liiga lojaalne. Samuti olen eesmärgile pühendunud, panustan ülesande lahendamisse, kuni see on tehtud.
Millist suhtumist olete tajunud, olles naisjuht IT-maailmas?
Minu peamine mure on see, milline on tagasiside klientidelt. Otsest kõõrdivaatamist ei ole ning ilmselt on inimesed, kellega suhtlen, piisavalt viisakad. Müügiinimesel ei ole vaja oma toodet tehnilisel tasemel süvitsi tunda. Selleks on spetsialistid. Olulisim on aru saada, mis on kliendi äriline vajadus ja kuidas võiksid erinevad lahendused teda aidata. Tuleb olla kliendisuhete hoidja, töötada pigem müügitöö projektijuhina.
Samas on mõni klient küll hiljem imestanud, et mul polegi IT-alast haridust, kui sellistel teemadel kaasa rääkimas käin.
Kas meestekeskse töökeskkonna suletus naistele ja maskuliinsus on ülepaisutatud müüt?
See on ületähtsustatud. Kui oled hea spetsialist ja tegija, aktsepteeritakse sind ikka. Sotsiaalse suhtlemise poole pealt on võib-olla mõnikord probleemiks, et ma ei oska innustunult kaasa rääkida meestele põnevatel teemadel nagu tehnikavidinad ja autoralli. Ja suitsuruumi jututubadesse on mittesuitsetajana raske sisse imbuda.
Kui palju Teil praegu alluvaid on?
Hetkel on meie müügiosakonnas kokku üheksa inimest. Mina vastutan lisaks väikesele hulgale oma klientidele ka kogu IBMi müügitulemuse eest. Meil on põhimõte, et ei "joonistata" sellist hierarhiat, kes kellele allub. Pigem on tegu nii-öelda kammorganisatsiooniga ehk igaühel on oma valdkond ja oma kindel vastutus.
Oleme püüdnud leida inimesi, kes suudavad iseseisvalt vastutada, ise initsiatiivi näidata.
Millist Teist valdkonda peale IT tahaksite juhtida?
Elu on siin olnud üsna kiire ja nii igav pole hakanud, et otseselt midagi uut otsida. Sellist kindlat mõtet pole veel õnneks tekkinud. Aga kogu IT tehnilisusest ja tuimusest väsides olen mõnikord mõelnud, et lillepoodi pidada oleks palju toredam.
Tõsisemalt rääkides võiksin tegeleda koolitusega või mingis kohalikus tootmises kätt proovida.
Kui aga tuleb eriti hea äriidee, siis alustaks oma äriga.
Milline töötaja Te olete - rohkem isenokitseja või meeskonnatööd eelistav?
Isepusija ma ei ole. Mu tugevamad küljed on meeskonnatöö ja suheteloomine.
Ainult oma asja ajada ma ei taha, sest ilmselt ei suuda ma enesedistsipliini kaua kõrgel hoida. Kui teha midagi kellegagi koos või kellelegi midagi lubada, motiveerib see ka ennast rohkem.
Millal tunnete end tööl halvasti?
Juhul, kui mingi lubadus on antud, kuid seda pole siiski täidetud ning selle edasilükkamisele ei ole mingit mõistlikku seletust. Eriti raske on olla kliendi ees, kui tuleb talle aru anda ja siluda sinust endast mittesõltuvaid probleeme.
Millal laisk olete - kui üldse?
Ikka olen, loomulikult. Hommikuti ei taha üles tõusta. Aga vähemalt viimase aasta jooksul pole see võimalik
olnud. Mingeid hetki on ikka, mil vedru on maha käinud.
Millisena kujutate end ette pensionipõlves?
Kindlasti tahaks, et oleks palju jõudu ja tervist olla võimalikult kaua aktiivne. Samas ei pea alati viimse hingetõmbeni töötama.
Täitsa võimalik, et näiteks tegeleksin palju noortega. Ka maailmas ringi rändavad krapsakad vanapaarid tunduvad toredad.
Ei usu, et minust saaks selline linnaproua, kes istub päevad läbi kohvikutes ja lobiseb sõbrannadega. Pigem ostaks maale maja ja elaks kusagil rahulikumas kohas.
Tunnen Riinat peaaegu 10 aastat, lävides temaga peamiselt ühise sõpruskonna, aga ka Rotaracti klubi kaudu.
Igas seltskonnas on alati kaht liiki inimesi: eestvedajad ja kaasaminejad.
Usun, et Riina on igas seltskonnas - olgu see tööl, koolis, klubis või sõpruskonnas - esimeses grupis ehk aktivist, kelle innukus teisigi kaasa haarab.
Kui mitmetelgi eestvedajatel algab ja lõpeb kõik suurte sõnadega, siis Riina oskab oma innukuse ka konkreetsetesse tegudesse suunata.
Juhtimisest rääkides on tal olemas oskus mitte klammerduda traditsioonidesse ning vaimustuda uutest väljakutsetest. Samuti on tal piisavalt pealehakkamist ja võime vajaduse korral raskeid otsuseid langetada. Nurgas norutajad juhiks ei saa.
Olgu tegemist purjetamise või suusareisiga, purilennukisõiduga, Jänedal tähemuusika kuulamisega, sõpruskonnaga koos sanatooriumi või teatri külastamisega - kui Riina pole just parasjagu mõnda teist ühisüritust organiseerimas, tegutseb ta igal juhul ja lööb kaasa.
Kindlasti ütleb tema võimete kohta midagi ka see, et viimasel aastal kasvatab ta samaaegselt uue juhitööga väikest poega Pärtlit ning täiendab end Tartu Ülikooli magistrantuuris.
Hetkel kuum