Mart Port - murelik arhitektuuri jälgija

Siim Sultson 03. aprill 2006, 00:00

"Minu arhitektikarjääri esimene hoone oli 1952. aastal kavandatud Narva mnt 2 asuv kortermaja. Õppisin enne sõda ülikoolis masinaehitust. Kui sõjast tagasi tulin, oli seal õpitav kõrgem matemaatika peast välja visatud; otsisin ala, kus saaks ka ilma selleta, ning ainuke selline ala oli arhitektuur. Sain siis teisele kursusele, kuna tõestasin, et kõrgem matemaatika oli läbitud," meenutab Mart Port oma arhitektitee algust.

Kauaaegse endise Eesti NSV Arhitektide Liidu esimehena leiab Port, et tänapäevane Arhitektide Liidu esimees on keerulisemas olukorras, kuna tal pole õigusi, lisaks on mitme partei süsteem, kus võimul olijad pidevalt vahetuvad.

"Minu ajal oli veel ka ehituskomitee, kuid seal slikerdati rohkem ja täideti parteilisi ülesandeid. Mina olin parteitu, lisaks peaarhitekt Eesti Projektis, kus oli 600 inimest, nende hulgas arhitekte 100 ringis," võrdleb Port.

Tallinnas võiks tema meelest olla igal piirkonnal oma peaarhitekt. Praegune Tallinna peaarhitekt sõltub hetkemeeleoludest, peaks aga olema apoliitiline, 15-20 aastaks valitav ja vetoõigusega.

Pordi sõnul puudub praegu Tallinnal tõsine üldplaan, kuhu tuleb raekoda, kunstiülikool, ooper - praegu polegi nende jaoks kohta. Üldplaan koos liikluslahendusega peaks kehtima 25-30 aastat.

Aktiivsest arhitektielust tagasi tõmbunud Port jälgib suure murega Harju tänava tühjade kinnistute ümber toimuvat. Pidevalt vaidluste all olevale alale on korraldatud mitu võistlust, ühel neist osaledes sai ta II auhinna. Kavandatud kunstimuuseum jäi Pordi arvates õnneks realiseerimata, kuna oleks muutnud Harju tänava seina elutuks.

Hiljem, iseseisvusajal on sinna planeeritud elumaju, hotelle, kauplusi, vahepeal arvati, et varemed tuleks säilitada või taastada sõjaeelne kitsas tänav.

Linna varemeis kruntide ostuhinda peab Port liiga kõrgeks. "Ruutmeetri hind oleks siis 70 krooni, kommunikatsioonidega krundid on mujal 15-20 krooni ruutmeeter!?" imestab ta. "Tegelikult mattis sinna taastamistööde ajal oma energia 100 000 inimest. Seega tuleks 150 miljonist kroonist inimeste töötasu linnale tagasi maksta!" Linnavalitsus peaks täpselt määrama hoonestustingimused. Lisaks tuleks kohustada maaomanikke ehitama majad valmis.

"Enne sõda oli Harju tänav rahvastatuselt võrreldav Viru tänavaga ja võiks nüüd uuesti olla. Nõelasilma ei pea tegema kitsukese ennesõjaaegse koopiana, saab teha kaasaegse lahenduse," soovitab Port.

Uus fassaad võiks suhestuda ümbritsevaga - kõnnitee kohale teha sammaskäiguga maja, sõidutee oleks siis endise laiusega.

"Kui kõndida mööda Viru tänavat, siis ega seal ole kaugeltki kõik majad šedöövrid, aga tänaval kõndides neid ei märkagi, sest tänaval on määrav ruumitunnetus. Väidetakse, et kinnihoonestamisega kaotab Niguliste kirik oma mõju. Vaidleksin vastu: keskaegsetes linnades paistis siluett kaugele. Ligemal kadusid tornid hoonestuse vahele, külje alla jõudes nägid neid lähidistantsilt ja mõju oli vägev. Sama on ka raekojaga Viru tänavat pidi lähenedes - ja siis ootamatult suurena mõjuv plats. Harju tänava poolt tulles see ei tööta, kuna Vabaduse väljak on võrdlemisi lahtine, siis tuleb lage Harju tänav ning Raekoja plats mõjub siis hoopis väiksena," arutleb Port.

"Linliku ruumi seisukohalt oleks Harju tänava teise külje hoonestamine hädavajalik," võtab ta kokku.

Endise linnaplaneerijana meenutab Port taas aktuaalseks muutunud Viru hotelli ehitust. Selle madalam osa oli nõukogude ajal nõutult suur, et mahutada suuri ladusid koos suurte külmutusseadmetega.

"Katsusime neid mitte näidata ja laienesime linnamaale Tammsaare parki, kuhu pidime kavandama purskkaevu, mis rikastas linnaruumi, tegelikult olid need külmutusseadmete osad. Antud ala oli üldkasutatav ala."

Iseseisvusajal uute piiritaguste omanike otsusel loodud Viru keskus kasutab väikseid eraldi külmutusseadmeid. "Mingi juriidilise apsaka tõttu, kas linn ei teadnud, et tal on õigus kasutada seda üldkasutatavat pinda - Tammsaare parki koos sinna erandina rajatud purskkaevude alaga. Viru uued omanikud aga pidasid purskkaeve enda omaks, katsid need kaantega ja nüüd tuleb sinna nn Viru poeg, linn on käed lonti lasknud ja laseb välismaisel kapitalil toimida pargis üldiste huvide vastaselt."

Vana Viru hotelli püstitades oli Pordi kinnitusel vertikaali paigutamisel kolm varianti, vaadati piki Viru ja Laikmaa jne tänavaid. Valminud variant oli kõige otstarbekam just vaadete pärast.

Praegune keskus on inimesele, kes käib sees, välisala on pigem autodele. "Kes sõidab autoga, sel ei ole aega vaadata arhitektuuri. Seega see välisarhitektuur peab jõudma kanda reklaami."

Vana Viru valged pinnad olid enne kaetud keraamiliste plaatidega, millest osa olid kumerad, aga siis asendati need tsementplaatidega. Muidu oleks vana hotell meelde tuletanud, et arhitektuuri võib teha ka soliidsemalt," naerab Port.Kõige hullem linnaruumiline apsakaks on Pordi arvates Vilen Künnapu ja Ain Padriku reorganiseeritud Estonia pst lõik, mis jääb Viru keskuse ja kaubamaja vahele. "Estonia puiestee, mis muidu on üsna hästi läbitav, kägistati osalt tunnelisse, puuderead on kadunud, sõiduteed on kitsamaks läinud, rahvas on tunnelisse surutud."

Lisaks peapuiestee läbilaskevõime nõrgenemisele on Pordi sõnul kadunud ka vabad vaated linnale ja vastassuunas. "Üks võimalus olnuks mitte midagi teha, teine viia ainult maa alt läbi tunnel (nagu Helsingis), kolmas võimalus olnuks teha õhuline kerge galerii üle puiestee vaid inimestele, kuid valiti nejas ja kõige umbsem," leiab ta

"Advokaadi praak läheb vangi, arsti praak maetakse maha, arhitekti praak jääb igavesti näha," mõtiskleb Port.

Juba linna siluett on kaksiktornide poole kaldu. Lisaks on tornmajadevahelised tänavad väga kitsad. Pärast sõda laenas Nõukogude Liit maailmast kokku normistiku, kus kurva kogemuse põhjal järeldati, et tornmaja olgu liiklusmagistraalist vähemalt poole pikkuse võrra tagasi astuv.

"Kui kokku kukub, siis saab tuletõrje ja kiirabi juurde. Nüüd see enam ei kehti. Üldplaane on mitmeid, aga puudub üldine kehtiv üldplaan," tõdeb Port.

Vana linnaplaneerija arvates on väikelinnade õnn, et seal ei ole midagi suurt ehitada jõutud, seal on ka juhtimine parem. Planeerimismahu väiksuse tõttu on neis ka generaalplaan säilinud.

"Väikelinnad (nt Viljandi, Pärnu) muudavad koduseks ja ilusaks kummalgi pool teed loodud puudega haljasribad, siis tuleb kõnnitee, siis veel natuke haljastust ja algavad krundid. Linnailme määravad puiesteed, Tallinna uuslinnajagudes need puuduvad, on vaid kitsad rajakesed," arutleb Port.

Kui Stalini ajal oli valdav kvartalite kaupa projekteerimine, siis uute osade puhul lähtuti Taani, Hollandi ja Saksamaa kogemusest: s.o vaba planeering, kus eriliste kalkal diagrammidega määratleti korterisse tulev päikese hulk nii, et igasse korterisse tuleks päevas minimaalselt kolm tundi päikest. Tulemusena kavandati majad lahku.

Näiteks Väike-Õismäel on üks puiestee koguv, sinna tulevad tänavad juurde. Koguv puiestee ühineb mööduvate magistraalidega vaid mõnes sõlmpunktis, kus on valgusfoorid.

"Lisaks arvutati välja perspektiivne tööealiste, laste, pensionäride hulk ja selle põhjal arvestati Väike-Õismäele neli kooli ja kuus lasteaeda. Tänapäeval on näiteks Paldiski mnt ja Rannamõisa tee vahel Väike-Õismäest 1,5 korda suurem ala, kus on vaid eraomandid, puuduvad ühiskondlikud alad, puudub üldlahendus, lahendamata on transport, sisse- ja väljasõitude vahel on 15 ristumist," imestab Port.

"Ike Volkov on oma käed ikka väga puhtaks pesnud," heidab vanameister Tallinna peaarhitektile ette vastutusest hoidumist ja töö organiseerimatust.

"Ta on Kukerpillide basskitarrist ja neil on loosung "Kes maksab, see tellib muusika"," võtab Port nüüdse Tallinna arhitektuuripoliitika kokku.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:12
    Otsi:

    Ava täpsem otsing