Valitsus istub välise edu mõnusas vanglas

Mida on Eesti valitsus viimase aasta jooksul korda saatnud? Kui seda küsida valitsuse käest, siis saame vastuseks pika nimekirja tegevusi, mille üle lehvib parteiline võidukas naeratus. Valitsus funktsioneerib, toimetab. Kõik toimub õlitatult.

Mulle aga tundub, et praegu on tegu esimese valitsusega taasiseseisvunud Eestis, mille tegevusest ei õhku liikumise suunda. Näib, nagu oleksid mingid sfäärid ära jagatud. Valitseva koalitsiooni erakonnad üksteise asjadesse ei sekku. Tegu on vaikse ringkaitsega. Kõik on lihvitult, poleeritult ümmargune, millele ei jää tolmukübegi külge. Täpselt nii nagu peaministri kõnedega - kuulad ära, külge ei jää midagi.

Praegune valitsus on just nagu välise edu vang. Kuid vanglasolek näib olevat päris mõnus. Tõepoolest, võib uhkusega raporteerida, et majanduses lähevad asjad hästi, keskmine palk kasvab eriliselt jõudsalt, kuigi erinevatel inimrühmadel hoopis erineva kiirusega. Aga see ei tee muret. Valitsus tunneb end praegu nõnda hästi ja mugavalt, et isegi euro kasutuselevõtt aastal 2007 pole sedavõrd tähtis eesmärk, et tasuks end selle nimel pingutada. Ega euro ole jänes, mis eest ära jookseb.

Parlamendiopositsioon on hambutu. Pole tõsiseid arupärimisi. Opositsioon küsib, valitsus vastab. Vastab kas või valele küsimusele, kuid sellest pole lugu. Riik toimib oma rahulolevas sumbumises, sest meil läheb ju praegu hästi.

Küsimustele ei saa enne põhjendatud vastuseid, kui ei loobuta mõtlemast riigist kui projektipõhisest ettevõtmisest. Praegu saab riik kopsakat abiraha ELi fondidest. See raha on süütevedelik, mis paneb teatud protsessid tööle. Küsimus on selles, kas süütevedeliku lõppemisel käivitunud protsessid jätkuvad.

Me ei tunne puudust mitte niivõrd rahast, kuivõrd ideedest. Kuhu edasi, kuidas edasi? Kes tuleks nende ideedega kaasa? Milles seisneb Eesti elanike ühisosa?

Loomulikult võib öelda, et Eesti riik ongi kenasti üles ehitatud ja me toimime nagu üks tavaline Lääne-Euroopa maa, mille kohta oleme tavatsenud öelda - igav! Paraku ei ole meie igavus identne euroopaliku välise igavusega. Vahe on suur ja mitte niivõrd inimeste sissetulekutes, vaid selles, et riik on sotsiaalses plaanis veel suuresti üles ehitamata.

Eesti on taas ristteel, sest tuleb vastata väga olulistele küsimustele - kuidas areneda edasi, et olla maailmas konkurentsivõimeline ja et iga inimene tunneks end oma riigis hästi. Ilma visioonita muutume vaid mutrikeseks, mida saab keerata ükskõik millise poldi otsa.