Ioonkatlad pakuvad mugavat ja kiiret toasooja

Vees tekkiv vool ja eralduv võimsus sõltub vee elektritakistusest, elektroodide suurusest ja nende vahelisest kaugusest.

Madalpinge-elektroodkatelde võimsust reguleeritakse elektroodide pinna suuruse muutmisega. Selleks eraldatakse eri potentsiaaliga elektroodid üksteisest isoleerkattega, kusjuures elektroode eraldava pinna suurus on muudetav.

Kõrgepinge-elektroodkatelde võimsust reguleeritakse elektroodidevahelise kauguse muutmisega.

Elektroodkatelde normaalne töö on tagatud vee elektritakistuse kitsas vahemikus, mille ülempiir sõltub katla konstruktsioonist. Eritakistust saab alandada vastava soola lisamisega veele, suurendada aga destilleeritud vee lisamisega. Sellist eritakistuse suunamist tehakse kinnises kontuuris. Seega ringleb soojusvarustuses kasutatav vesi eraldi kontuuris.

Ioonkütte puhul kasutatakse elektroodidena kaasaegseid korpusesse monteeritud komposiitmaterjale, mitte tavalisi toruelektriküttekehi, kus isolatsioonikihi sees paikneb suure takistusega nikroomtraat. Seega kuumutatakse otseselt vett kui soojuskandjat ning vabanev võimsus sõltub soojuskandja eritakistusest ja voolutugevusest. Siingi reguleeritakse põhimõtteliselt küttevee eritakistust vastavalt soola või destilleeritud veega.

Seega on ioonküte elektrikütte üks alaliik, mida iseloomustab eeskätt süsteemi kompaktsus. Ioonkütte eelised on veel mugavus ja täpne reguleeritavus.

Elektroodkatel ehk ioonkatel sobib eriti siis, kui vajatakse kiiresti energiaallikat vesiküttesüsteemile ja majapidamises on kasutada piisavalt suur elektriline võimsus.

Omaette küsimus on seadme enda ja elektroodide tööiga, kohalikust veest tingitud katlakivi mõju ning korrosiooniprobleemid.