Uus, deklaratiivne võlatunnistus

Riigikohtu 24. aprilli otsusega avardati oluliselt võlatunnistuse mõistet. Kohus juhtis tähelepanu, et lisaks tavapärasele võlatunnistusele on võimalik ka deklaratiivne võlatunnistus. See lahend muudab oluliselt senist kohtupraktikat. Üldjuhul mõeldakse võlatunnistuse all võlaõigusseaduses sätestatud lepingut, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Seadusandja on siinkohal mõelnud võlatunnistust kui iseseisvat kohustust kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Praktikas tagatakse sageli sellise võlatunnistusega põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab ka võla sissenõudmist.

Võlaõigusseaduse (VÕS) järgi peab kohustatud isiku antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕSi N 30 lg 3 alusel ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses.

Selline tavapärane võlatunnistus saab kehtida ka sõltumata lepingust, millest võlg tuleneb. Sellisest võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad selle aluseks olevast õigussuhtest. Seetõttu on Riigikohus ka korduvalt eelnevates kohtulahendites rõhutanud, et sellise võlatunnistuse puhul ei saa tugineda selle aluseks oleva lepingu tühisusele, vaid võimalik on esitada vastunõue muudel alustel. Nt ei pea võlatunnistus olema notariaalselt tõestatud siis, kui sellega tunnistatakse sellisest lepingust tulenevat võlga, mis on notariaalselt tõestatud või peab seda olema. Ehk tavapärane võlatunnistus on iseseisev leping VÕSi N 30 lõigete 2 ja 3 järgi.