Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tööks kasutatavate sõidukite ring laienes

Tulumaksuseaduse juulist jõustunud muudatused suurendavad nende sõiduautode ringi, mille tööks kasutamist töötajale maksuvabalt kompenseeritakse.

Sellele vaatamata on endiselt soodsam tööandja autoga seotud kulude kandmine kui töötaja auto kasutamise eest hüvitise maksmine.

Isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise maksuvaba hüvitise eesmärk on hüvitada töötajale tööülesannete täitmisega seotud kulud lihtsustatult, ilma, et oleks vaja konkreetseid kuludokumente.

Teisest küljest on sellisele hüvitisele seatud limiidid, mis on kahjuks liiga väikesed ning tegelikkuses hoopis piiravad võimalusi töötaja kulude hüvitamisel.

Tulumaksuseadus lubab maksta sellist maksuvaba hüvitist töötajale, avalikule teenistujale ja juhatuse liikmele (või seda asendava organi liikmele).

Aastate jooksul on probleeme tekitanud küsimus, kellele kuuluva auto puhul saab töötajale nimetatud hüvitist maksta.

Kuni juuni lõpuni kehtiva seaduse redaktsiooni kohaselt saab hüvitist maksta, kui sõiduauto on töötaja omandis või töötaja kasutab seda liisingulepingu alusel. Riigikogu on aga selle piirangu 1. juulist kaotanud.

Seega saab edaspidi maksta isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist näiteks ka siis, kui auto on liisinud töötaja elukaaslane, kui see kuulub töötaja sugulasele või on töötaja selle üürinud. Oluliseks jääb, et see sama auto ei oleks samal ajal tööandja valduses, kui näiteks töötaja on andnud auto tööandjale üürile.

Hüvitise saajalt tasub endiselt küsida auto registreerimistunnistuse koopiat.

Keelatud ei ole mitmele inimesele sama auto töösõitudeks kasutamise eest hüvitise maksmine, kuid sel juhul ei saa need sõidud olla samal ajal. Samas ei ole hüvitise maksmise aluseks mitte auto omamise fakt, vaid ikkagi sellega töösõitude tegemine.

Isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitisele on valitsus kehtestanud piirmäärad, mida maksuhaldur jälgib piinliku täpsusega.

Nimelt kui arvestust ei peeta, siis on lubatud maksta hüvitist kuni 1000 krooni kuus ja kui arvestust peetakse, siis on maksuvaba hüvitise suuruseks 4 kr/km, kuid mitte üle 2000 krooni kuus.

Oluline on, et hüvitis ei ületaks kuu kohta nimetatud summat, samas pole oluline, millisel kuul see välja makstakse. Ka siis, kui töötajal on kuludokumendid, ei saa maksta maksuvaba hüvitist üle nimetatud piirmäärade.

Ka mitterahalises vormis antud hüvitis peab mahtuma piirmääradesse. Need piirmäärad kehtivad ka lähetuse korral.

Hüvitise maksmise aluseks peab olema tööandja otsus. Vahel arvatakse, et igal kuul tuleks vormistada uus otsus, kuid samas kui sellise otsuse sisu on sama (v.a kuu nimetus), siis ei anna selline paberimäärimine lisaväärtust.

Järgmisest aastast jõustub tulumaksuseaduse muudatus, mille kohaselt peab tööandja deklareerima kõik isikliku sõiduauto töösõitude kasutamise hüvitised.

Rahandusministrilt on oodata uut deklaratsioonivormi, kus tuleb näidata igale töötajatele makstud isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitised koos auto registreerimismärgiga.

Selline deklaratsioon tuleb esitada üks kord aastas 10. aprilliks, esimest korda 2007. aasta kohta.

See, kuidas töötaja jõuab tööle, on eelkõige töötaja probleem.

Seetõttu ei ole üldjuhul põhjendatud töökoha ja kodu vaheliste sõitude maksuvaba hüvitamine.

Siiski on paar erandit, millal on lubatud selliste sõitude maksuvaba hüvitamine eelnimetatud piirmäärades. Nimelt võib tööandja hüvitada elukoha ja töökoha vahelised sõidud, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga.

Tegemist peaks olema olukorraga, kus töökoht asub raskesti ligipääsetavas kohas (näiteks metsas) või tööaja alguses või lõpus puudub mõistlik ühistransport (näiteks öötöö).

Lisaks on seadusandja lubanud 1. juulist elukoha ja töökoha vaheliste sõitude eest hüvitise maksmise puudega töötajale juhul, kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust, kusjuures siin ei ole nõutud, et tegemist oleks sõiduautoga.