Sülearvuti aku iga saab kasutaja ise pikendada

Sülearvuti aku säästmiseks on oluline jälgida arvuti protsessori koormust. Arvutis toimivad üheaegselt mitmed programmid ja protsessid, mis kulutavad akut. Nii on viirusetõrje töö- ja jõumahukas protsess ja konkreetse vajaduseta ei tasu seda käigus hoida. Tihti installeerivad inimesed oma arvutisse muidki programme, mis akut kulutades pidevalt taustal töötavad, kuid tegelikku kasu neist pole.

Samm veelgi kaugemale on osa standardsete Windowsi protsesside peatamine juhul, kui arvutivõrku ei kasutata.

Igas mõttes on hea jälgida, mida kõike arvuti õigupoolest teeb. Kui tundub, et protsessori koormus on liiga suur, on tegu ülearuste protsesside ehk programmidega, mis kulutavad ka kantava arvuti akut. Kui ei olda parajasti ühendatud avalikku võrku, võib selleks ajaks sulgeda terve hulga protsesse.

Uuemal ajal on tootjad hakanud kirjeldatud probleemist hoidumiseks looma tarkvaralisi lahendusi, mis võimaldavad kõiki siin käsitletud režiime, ilma et oleks vaja akut arvuti küljest eemaldada või toitejuhet ja laadijat lahti ühendada. Kui arvutil on olemas BIOSi funktsioon "battery recalibration", võib seegi akusid säästa.

Li-ion-akude laadimisprotsess on keeruline ning akude laadimist tuleks juhtida ka nende kulumist arvesse võttes. BIOSi poolt läbi viidav laadimisseadete rekalibreerimine võimaldabki arvesse võtta mõnekuulise kasutuse järel toimunud muutusi.

Nikkel-kaadmiumaku (NiCd) oli ainus esimestele sülearvutitele sobiv akutehnoloogia paarikümne aasta eest. Need on suhteliselt rasked, mahutades üsna palju elektrienergiat. Keskmiselt on nende kasutusaeg 500-600 laadimist.

Kui need akud satuvad pärast kasutuse lõppu prügimäele või põõsa alla, on need seal äärmiselt mürgised. Teine miinus on tugev nn mäluefekt. Kes ikka jaksab oma sülearvuti akut iga kord lõpuni täis ja tühjaks laadida. Pooliku laadimise juures jätab aga aku meelde, kui suures ulatuses laadimine ja kasutus toimusid. Juba paarikümne korra järel kipub ülejäänud osa akust kasutusest hoopis välja langema.

Meilgi on vanu NiCd-akudega arvuteid kasutuses päris palju. Korduva hoolika tühjendamisega võib isegi vanale nikkel-kaadmiumakule elu sisse saada.

Nikkel-metallhüdriidakud (NiMH-tehnoloogia) on võrreldes kaadmiumi sisaldavate akudega vähem mürgised ja nende mäluefekt on tublisti nõrgem. Samuti on nende eluiga poole pikem.

Ka NiMH-akude kasutajad võivad neid n-ö noorendada korduva põhjaliku tühjendamise ja lõpuni täis laadimisega. Vahetevahel reklaamitakse ka spetsiaalseadmeid, nn akude taastajaid. Enne niisuguse aparaadi hankimist tasub nõu pidada erapooletu spetsialistiga.

Aku mahutab elektrit konkreetse koguse, mida mõõdetakse milliamper-tundides (mAh), see on omakorda üks tuhandikosa ampertundi. Kui erinevate akude tööpinge voltides (V) ja mahtuvus on võrdne, on võrdne ka nende võimsus.

Ütleme, et aku mahtuvus on 1000 mAh (ehk 1 Ah). Järelikult - kui arvuti kasutab tunnis keskmiselt 2000 mA tugevust voolu, peab aku vastu umbes pool tundi. Traadita võrgukaardi ning teiste tarbetute seadmete eemaldamise, ekraani valgustugevuse vähendamise ja protsessori säästurežiimile lülitamise abil õnnestub viia energiakulu 1000 mA peale, nii peab aku vastu juba tund aega. Kui ülearuste protsesside, programmide sulgemisega õnnestub energiakulu vähendada veel 500 mA võrra, võime sülearvutiga tööd teha juba kaks tundi.

Eriti vanemate akude puhul võib see sõltuvus olla veelgi suurem, sest väiksema voolutugevuse korral on ebaregulaarsest laadimisest tekkiv mäluefekt nõrgem. NiCd- ja NiMH-akude mahtuvuse kahanemist märkab vähem, kui nende koormus on väiksem.