Au kinnimaksmiseks ei jätku maailmas kunagi raha

Artikkel

- Uudised
- Sami Seppänen
- 12. oktoober 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Au kinnimaksmiseks ei jätku maailmas kunagi raha
Ärieetika teema tõuseb päevakorda enamasti siis, kui põrkuvad erinevad kultuurid - äri ja suhtlemine muutub rahvusvaheliseks ning selgub, et mõlemad partnerid räägivad justkui samast asjast, aga saavad sellest aru hoopis erinevalt. Erinevatel rahvustel on aga äri ajamiseks väga erinev stiil. Soome on maailmas üks vähem korrumpeerunud riike ning enamikule soomlastest on eetiline äriajamine emapiimaga kaasa antud.
Mõned aastakümned tagasi imestasid itaallastega läbirääkimisi pidavad soomlased, kuidas on võimalik oma seisukohti ja lubadusi pidevalt muuta - täna on kokkulepitud tehingu väärtus 100 ühikut, homme ütlevad itaallased, et 80 ühikut, ja kogu lugu. Nimetagem seda kauplemise temperamendiks või kuidas keegi soovib.
Veidi vähem kui paarkümmend aastat tagasi, Eesti taasiseseisvumise algusaegadel polnud ärieetikateema Eestis tõenäoliselt üldse mingiks kriitiliseks küsimuseks ning eliiti kehastunud nomenklatuur elas rahulikult oma elu.
Mulle näib, et täna on olukord vastupidine.
Eetiline äri on au sees, mille üheks põhjuseks on ka ühiskonna väiksus - nii Eestis kui ka Soomes on kohe kõigile teada, kui keegi on mõne jamaga hakkama saanud. Näiteks USAs on poolsada osariiki ja info ei liigu sugugi nii kiiresti, eriti väiksemate sulitempude puhul. Päris kõiki osariike tõenäoliselt läbi käia ei jõua, kuid mitmes pahandusi korda saata küll - enne, kui kord majja lüüakse.
Seega on tegelikult väiksematel ühiskondadel palju eeliseid, mis tasakaalustavad suure turu pakutava maksimaalse tulu teenimise võimalusi - eetilises keskkonnas on palju parem elada, isegi, kui teenid vähem raha - eriti, kui vaadata viimaste päevad sündmusi Venemaal, kus inimelu väärtus taandub raha ees.
Eesti ja Soome ärieetikad on raskelt võrreldavad eelkõige seepärast, ühiskonnad asuvad erinevates arengufaasides. Siiski toimub pidev arengutaseme ühtlustumine ning Soome (ja Rootsi) kõrge eetikaga ärikeskkond muudab ka Eesti äri järjest eetilisemaks - väga paljud eestlased ja venelased tahavad soomlaste-rootslastega äri ajada (ja ajavadki). Selleks aga tuleb sulanduda nende kultuuri - käituda vastavalt nende reeglitele ja vastupidi.
Minu isikliku kogemuse järgi on eestlased ausad ja õppimisvõimelised. Olen Eestis töötatud aja jooksul nautinud eestimaalaste soovi uute asjadega kaasa minna, mis on oluliselt kiirendanud nii meie ettevõtte kui ka kogu ühiskonna innovatsioonist kantud arengut.
Soomega võrreldes puudub kohati ehk elukogemus, kuid seda kompenseerib teha tahtmine ja innukus. Seepärast meeldib mulle Eestis palju rohkem töötada kui Soomes - Eestis on dünaamikat ja uljust, mis võimaldab lühikese ajaga palju rohkem korda saata.
Ainsa probleemina näen raha tõstmist jumala seisusesse ja kõige - ka inimese käekäigu mõõtmist rahas. Kui materiaalseid saavutusi väärtustatakse aususest rohkem, tulevad tagasilöögid. Eestis ja Soomes puutuvad sidusgrupid tihedalt kokku nii riigi sees kui ka üle lahe ning iga täna tehtud ebaeetiline otsus mõjutab homset äri negatiivselt.
Miks see nii on? Eesti ühiskond on lihtsalt veel liiga noor. Samas - majanduskasvuga ühes tempos areneb ka Eesti ärieetika - pidevalt paranedes. Pigem on negatiivsed nähtused nõukogude korra pärand, mis ajapikku kaovad.
Kauboikapitalismi aeg on läbi.
Loomulikult on ka Soomes musti lambaid, kes on seadust rikkunud. Soomes on aga reegel see, et vahelejäämise korral saad ärikeelu ning rikkusest saab kiiresti vaesus - oled peagi paljas nagu püksinööp.
Kahjuks on paljud Soomes ärikeelu saanud inimesed tulnud tegutsema Eestisse ja sellega ka soomlaste mainet kahjustanud. Soomes kutsutakse selliseid inimesi "tiiburiärimeesteks", kes viivad näiteks Eestist kauba Soome ja hangeldavad sellega seal mustalt kuni uute pahandusteni.
Eriti 1990. aastate alguse kauboikapitalismi perioodil ei kannatanud paljude Eestisse asunud soomlaste tegevus vähimatki kriitikat. Kuid sel polnud mingit pistmist Soome ärieetikaga.
Kahjuks ei käitutud Eestis veel mõned aastad tagasi patustajatega nii karmilt kui Soomes, kuna tiiburiärimehed tegid majanduspolitseile lihtsalt ära. Üks põhjus oli piisavalt tiheda riikidevahelise koostöö puudumine.
Täna on olukord Eestis ja Soomes karistusmäärade osas palju sarnasem, kuid siiski sõidavad Eestis mõned susserdajad edasi limusiinidega ringi ja esinevad ärimeestena. Ärimeestena saavad Eestis esineda loomulikult kõik siin äraspidist äri ajanud välismaalased, rahvus siin ei loe.
Mingi hulk ebaausaid inimesi tegutseb loomulikult igas riigis, tähtis on, et neil oleks võimalikult vähe tegutsemisruumi. Mõne aja pärast ühtlustub Eesti ärieetika mitte ainult Põhjamaadega, vaid suuremal või vähemal määral kõigi peamiste Euroopa Liidu juhtivate tööstusriikidega, eelkõige Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaaga.
Ärieetika ühtlustub tänu Euroopa Liidu sisese kaubavahetuse ja suhete arengule. Hispaanlane ja laplane ei saa kunagi sama temperamendiga inimeseks, kuid sellest hoolimata püsib Euroopa Liit koos ja ajab isekeskis ausat äri, kuna on olemas kindlad normid, mille järgi ühiselt toimitakse. Sellest võidab kogu Euroopa.
Au kinnimaksmiseks pole maailmas õnneks kunagi piisavalt raha - osta saab ju ainult autut.
Hetkel kuum