Mainekujundust peetakse üldiselt suurfirmade raha tuulde loopimiseks, sest kiiret käegakatsutavat tulu pole sellest loota. Inimeste mälu on lühike ja juhi või ettevõttega seotud skandaal sumbub kiiresti ning elu läheb vana rada pidi edasi.

Harva viitsib juht oma pead vaevata selle pärast, kuidas tema või ta ettevõte töötajatele või klientidele paistab. Veel vähem küsib ta neilt, miks nad selles ettevõttes töötavad või kaupu ostavad.

Põhjusi on palju, kuid harvem öeldakse, et olen uhke oma ettevõtte või juhi üle. See on ka loomulik, sest reeglina mõtleb inimene esmalt enda vajaduste peale - raha, karjäärivõimalused, huvitav ja arendav töö. Alles seejärel tuleb meelde, et ettevõte on ju ka hea ja juht tunnustatud.

Kusjuures tunnustatuse all ei mõelda kuulsust või edetabelite tipus olemist, vaid pigem klientide ja töötajate tunnustust, kes hindavad juhi puhul sõnapidamist, teiste austamist ja ka selle väljanäitamist.

Iga töötaja saab juurde innustust, kui mõni klient tema ettevõtet kiidab. Veelgi suuremat uhkustunnet aga tekitab tunnustav lause vestluskaaslase suust: kas sa tõesti töötad selles ettevõttes? Ja sellega kaasnev tunnustav kulmukergitus on mitu korda parem kui kiitus.

Mainekujunduseks pole vaja alati teha suurt kampaaniat meedias - piisab, kui juht suunab igapäevaselt natuke enam energiat töötajatele ja klientidele. Ka naeratus ja siiras vestlus võib olla hea algus oma mainekujundusele, mida osatakse hinnata ja teistele rääkida. Pealegi pole vaja sellele miljoneid kulutada.