Alleedega palistatud Olustvere

Ühe põhjusena, miks hoonetekompleks nii ülatavalt hästi säilinud on, toob Pastak selle, et alates mõisa võõrandamisest 1919 kuni tänaseni on hooned olnud ühe valdaja hoole all.

"Alul oli selleks Eesti Aleksandrikool, kes kasutas vana härrastemaja õppehoone ning uut korterite ja adminniruumidena. Täna aga Olustvere teenindus- ja maamajanduskool, kes on koondanud peahoonesse turismikeskuse ning seminari- ja peoruumid," lisab ta.

See, et kool on tegutsenud mõisasüdames järjepidevalt üle kaheksakümne aasta, on aidanud Pastaku sõnul vältida omaaegset hoonete ükshaaval erastamist. "Kui hoonetel on erinevad omanikud, oleks tervikpildi säilitamine raske. Kuigi ka meil on riikliku õppeasutusena raske leida rahatuge hoonete korrastamisele, oleme tasapisi suutnud üht-teist juba ära teha."

Tuge on saadud ka muinsuskaitseameti mõisakoolide rahastamisprogrammist. "Eelistuseks on olnud põhiliselt katusekatete vahetused, sest vettpidav katus loob eeldused ka hoone püsimiseks. Kui katus peal, on paremate päevade tulekul võimalus ka hooneid korrastada," on Pastak kindel.

Kõige kurvem on hetkel vana härrastemaja olukord. "Hoone on juba aastaid tühjana seisnud ning kuigi oleme katuse ja aknad tervetena hoidnud, vajaks hoone ikkagi ruttu korrastavat kätt. Ideaalselt sobiks siia mõni majutusasutus, sest kuigi meil on olemas peo- ja seminariruumid, puudub võimalus aastaringselt korralikku majutusteenust pakkuda," selgitab Pastak.

Hoonetest on kadunud kunagise juurviljaaia keskel paiknenud kasvuhooned ning kellatorn. "Kasvuhoonete asemele ehitati nõukaajal uus koolihoone. Mullatööde käigus avastati siit suur mündiaare ning hiljem selgus, et tegu on vana asulakohaga, mis võis olla üheks vanem Lembitule kuulunud küladest," räägib Pastak.

Mõisa praegune peahoone on Pastaku sõnul säilinud suhteliselt algupärasena. "Alates ustest-akendest, aknakinnitustest ning lõpetades põrandate ja treppidega on kõik originaalne. Vähe on säilinud mööblit, sest see müüdi kunagi oksjonil maha. Vaid üksikud siit pärinevad esemed, nagu fuajees olev diivan ning mõisahärra kirjutuslaud, on hiljem mõisale tagasi ostetud," räägib Pastak.

"Vanadelt fotodelt on näha, et algselt olid mõlemad hoone rõdud puidust ääristuse ning kandekonstruktsiooniga. Mingil ajal on need aga vahetatud valatud sammaste ja kivist piirete vastu," lisab ta.