Uudised
Teet Reier
5. november 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Alleedega palistatud Olustvere

Olustvere mõis pole üks paljude seast, pigem on ta üks esimeste seast. Nii võiks öelda, kui silmitseda kogu suurepärast hoonetekompleksi.

"Erinevaid hooneid peaks olema kakskümmend kaheksa," räägib Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli juhataja Arnold Pastak. "Mõisa 1903. aastal valminud peahoone oli mõeldud rohkem suviseks elamiseks. Vaatamata sellele oli maja varustatud vee, elektri ja keskküttega."

Pastaku kinnitusel oli ka 1913. aastal valminud ait-kuivati toona ilmselt üks Baltimaade moodsama sisseseadega tootmishooneid. Uhke maakivist hoone oma valgustatud kaarakendega paistab tee veerel pigem kiriku kui viljakuivatina. Kuivatina leiab hoone Olustvere maamajanduskooli õppetalu käsutuses kasutust tänaseni.

Ühe põhjusena, miks hoonetekompleks nii ülatavalt hästi säilinud on, toob Pastak selle, et alates mõisa võõrandamisest 1919 kuni tänaseni on hooned olnud ühe valdaja hoole all.

"Alul oli selleks Eesti Aleksandrikool, kes kasutas vana härrastemaja õppehoone ning uut korterite ja adminniruumidena. Täna aga Olustvere teenindus- ja maamajanduskool, kes on koondanud peahoonesse turismikeskuse ning seminari- ja peoruumid," lisab ta.

See, et kool on tegutsenud mõisasüdames järjepidevalt üle kaheksakümne aasta, on aidanud Pastaku sõnul vältida omaaegset hoonete ükshaaval erastamist. "Kui hoonetel on erinevad omanikud, oleks tervikpildi säilitamine raske. Kuigi ka meil on riikliku õppeasutusena raske leida rahatuge hoonete korrastamisele, oleme tasapisi suutnud üht-teist juba ära teha."

Tuge on saadud ka muinsuskaitseameti mõisakoolide rahastamisprogrammist. "Eelistuseks on olnud põhiliselt katusekatete vahetused, sest vettpidav katus loob eeldused ka hoone püsimiseks. Kui katus peal, on paremate päevade tulekul võimalus ka hooneid korrastada," on Pastak kindel.

Kõige kurvem on hetkel vana härrastemaja olukord. "Hoone on juba aastaid tühjana seisnud ning kuigi oleme katuse ja aknad tervetena hoidnud, vajaks hoone ikkagi ruttu korrastavat kätt. Ideaalselt sobiks siia mõni majutusasutus, sest kuigi meil on olemas peo- ja seminariruumid, puudub võimalus aastaringselt korralikku majutusteenust pakkuda," selgitab Pastak.

Hoonetest on kadunud kunagise juurviljaaia keskel paiknenud kasvuhooned ning kellatorn. "Kasvuhoonete asemele ehitati nõukaajal uus koolihoone. Mullatööde käigus avastati siit suur mündiaare ning hiljem selgus, et tegu on vana asulakohaga, mis võis olla üheks vanem Lembitule kuulunud küladest," räägib Pastak.

Mõisa praegune peahoone on Pastaku sõnul säilinud suhteliselt algupärasena. "Alates ustest-akendest, aknakinnitustest ning lõpetades põrandate ja treppidega on kõik originaalne. Vähe on säilinud mööblit, sest see müüdi kunagi oksjonil maha. Vaid üksikud siit pärinevad esemed, nagu fuajees olev diivan ning mõisahärra kirjutuslaud, on hiljem mõisale tagasi ostetud," räägib Pastak.

"Vanadelt fotodelt on näha, et algselt olid mõlemad hoone rõdud puidust ääristuse ning kandekonstruktsiooniga. Mingil ajal on need aga vahetatud valatud sammaste ja kivist piirete vastu," lisab ta.

Huvilistel aitab kõik peahoone väärtused üles leida maamajanduskooli õpetaja Elviira Grosberg. Tema teab rääkida ka seda, et hoone fassaaditellised pärinevad arvatavalt Suure-Jaani ja Vändra vahele jäävast Vanaõue külast. "Maja väljast uurides võib nii mitmeltki telliselt leida Vanaõue nime, samuti erinevaid allkirju ning kuupäevi," selgitab ta.

Peahoone katus on kaetud pruunide glasuuritud katusekividega, mille kohta Grosbergi sõnul liigub jutt, et kunagine mõisahärra Nikolai von Fersen olevat tellinud need Hollandist ning kivid maksnud ühe kuldrubla tükist, mis toona oli arusaadavalt hiigelsumma. Samuti on säilinud mõned ahjupotid, millele maalitud lilled olevat mõisaproua enda käsitöö.

Peale kalli katusekatte võib Olustveres Grosbergi ütlust mööda näha ka klaasist katusekive, mis on keraamilistega sarnased, ainult tehtud rohekast klaasist. "Tavaliste katusekivide vahele laoti ka mõned klaasist, nii pääses ka katusealusesse päevavalgust. Saksamaal oli see üsna levinud, Eestimaa mõisates aga sellist lahendust rohkem kohanud pole," lisas ta.

Teiselt korruselt pääseb mööda kitsast treppi pööningule, kus on peidus suuremad varandused, kui tavakülastaja aimatagi oskab. Nimelt on siin juba aastaid hoitud osakest omaaegse tuntud antiikmööblikoguja Leonhard Martin Vene pärandist.

Grosbergi sõnul on selle pärandi uurimise ja korrastamisega tegelenud sisearhtikt Leila Pärtelpoeg, kes on katusealuses leiduvad väärtuslikud mööblitükid koos detailsete kirjelduste, stiilide ja valmistamisajaga talletanud raamatusse, mis kannab nime "Pööningul".

Tuntuim ese selles kogus on kindlasti üle-eelmise sajandi alguses valmistatud Inglise regency stiilis voodi ehk nn sõjavoodi. Piltidelt nähtud voodi paistab tegelikkuses hoopis tagasihoidlikum ja lühem. Aga nagu hr Vene kogu, nii väärib kogu Olustvere mõis siiski pikemat tutvumist kui lihtsalt pilguheit.

Fotod: Indrek Susi