Tegijate poolt selle aasta suurimaks muusikaliks tituleeritud "Fame" ei kurna vaatajat pingelise kohustusega sisu jälgida, küll leiab sellest ridamisi häid tantsu- ja laulunumbreid.

Kui Muusikaliteatris eelmisel sügisel välja tulnud "Georgile" heideti ette sisu puudumist, siis mida öelda tänavusügisese "Fame'i" kohta?

Autorid on sellesse küll alguse, lõpu ja mingisugused tegevusliinidki püüdnud sisse sokutada, aga ega nood tantsu- ja laulunumbrite tulevärki eriti ei sega. Kuna ma ei ole näinud Oscaritega pärjatud filmi ega auhinnatud teleseriaali, puudub mul kahjuks (või õnneks?) võrdlusmoment.

Nii et pressiteates lubatud "haarav lugu kuulsusejanus noorte kirgedest, saavutustest ja läbikukkumistest, mis saadavad tulevasi staare nelja aasta jooksul New Yorgi Lavakunstikooli sisseastumisest kuni lõpetamiseni" ongi targem sealt või kavalehelt sisukokkuvõttest endale haaravaks lugeda.

Aga tulevärki on laval küll, ka sõna kõige otsesemas mõttes. Kuidas saakski see lugu tantsudes tagasihoidlikuks jääda, kui lavastajaks on Jüri Nael, kelleta meie muusikalide liikuvat poolt enam hästi ette ei kujutagi.

On nutikaid leide tantsunumbrites ja huvitavaid osatäitjaid, alustades kas või Carmeni rollis laulvast-tantsivast JZ Belle'ist, kes laseb lisaks oma võimsale häälele nautida ka kirglikku flamenkotantsu.

Muidugi ei saa mööda ka Rootsist "laenatud" mustanahalisest Danne Dahlinist. Kuigi tema lauluhääl jääb kolmest muusikalinäitlejale vajalikust komponendist (laulu-, tantsu- ja näitlemisoskus) ehk kõige tagasihoidlikumaks, on seda nauditavam tema liikumise stiililine mitmekesisus breigist balletini.

Ilmselt oli õige valik seegi, et klassikanumbrites on tema partneriks iluvõimleja taustaga Irina Kikkas - aastaid ainult balletile keskendunud tantsija taustal võinuks ehk tekkida silmatorkav tasemevahe. Eraldi märkimist väärib aga Dahlini sõnaline pool, mida pole üldsegi vähe. Sel alal annab ta silmad ette nii kohalikele teisekeelsetele kui vaat' et ka paarile emakeeles rääkivale artistile!

Üks muusikali eredamaid elamusi oli kindlasti Susan Lilleväli (Mabel) kirglik laul liigsetest kilodest. Seda kuulates meenuvad kindlasti kõik edukad ja vähem edukad korrad, mil te olete soovinud vabaneda liigsetest kilodest või kadestanud neid, kes teie kõrval piiri pidamata endale kõike sisse võivad ahmida ilma, et see kohe nende vöökohal kajastuks.

Ja neile, kellele teise vaatuse keskel hakkab tunduma, et lugu hakkab vaikselt venima, sest kõik on juba ära nähtud: ärge olge selles kindlad ka lõpuaplausi ajal!

Üks lavastusse mittepuutuv märkus ka. Teisipäevase kontrolletenduse kogemus ütleb, et paduvihmaga tuleb arvestada, et sellest pole täielikku pääsu ka linnahalli siseruumes.

Pileteid ostes ei soovita valida kohta keskmiste sektorite kõige esimestesse ridadesse, sest osa lavastust toimub sel juhul teie selja taga. Tagumiste ridade rõõmuks on osa tegevust toodud poodiumitele looži ette.

Kuid aus on märkida sedagi, et ükski äpardus ega muu häiriv tegur ei takistanud publikut kontrolletendust väga soojalt vastu võtmast. Ju saadab publikumenu sedagi lavalugu nii, nagu on saatnud kõiki varasemaid.

Autor: Ülle Hallik