Selles helide saginas panen pähe Bose QuietComforti kõrvaklapid ning kuulan vaikselt-vaikselt Mozarti "Väikest öömuusikat". Kerged kõrvaklapid mängivad tegelikult müra. Sama valjult, kui nutab laps või kärtsub naabrite raadio. Kuna aga targad klapid tekitavad seda müra täpselt vastupidises faasis, kuulen mina vaid vaikust. Need klapid jätavad täiesti uskumatu kogemuse - minu ümber on rahu.

Kuid maailmas puudub rahu. Inimesed lobisevad igasugustel teemadel. Mõnikord on teemad vähetähtsad - seda meenutan vennale, kui saadan talle postkaardi rahvusvahelisel bla-bla-bla päeval. Tihemini lobisetakse tähtsatel teemadel. Mõnikord sedavõrd tähtsatel, et teised ei tohiks seda pealt kuulata - näiteks investeerimisnõustaja, kes peab keset kohtumist ootamatult vastu võtma kliendi telefonikõne.

Babble Voice Privacy Machine tekitab samuti müra. See masin "kuulab" ümbritsevat juttu, salvestab lühikese jupi sellest ja - nagu DJ - miksib, vahetab järjekorra ning taasesitab. Pealtkuulaja kuuleb vaid ühtlast jutuvada. Umbes sellist nagu ooperisaalis enne kontserdi algust. Kuulda on inimeste rääkimist, kuid ühtegi sõna eristada ei ole võimalik.

Teine on olukord siis, kui tahan, et jutt oleks selgelt kuulda. Toimub tähtis nõupidamine, kus pean osalema, kuid ise olen pikemal reisil. Töötaja valib enda märkmikarvutil minu Skype'i numbri, asetab lauale tillukese seadme ning kogu lauaplaat muutub kõlariks, millest kostab minu hääl.

Ise salvestan kõnelused tillukese MobiBlu diktofoni-MP3-mängijaga, millel laadisin akut viimati augustis. Loodan, et kunagi tehakse sellised akud ka sülearvutitele.

Võib-olla on kõik eelnev juhtunud vaid minu ettekujutuses. Last, kes nutab kusagil tagaistmel, pole tegelikult olemas ja ka telefonihelin on olematu - heli tuleb Yamaha samuti pea olematust kõlarist, mille targad mikroprotsessorid peegeldavad heli ruumi seintelt nõnda, et tekib tunne, nagu oleksin heliga ümbritsetud. Ma lülitan selle lihtsalt välja. Minu ümber on rahu.

Fotod: Heikki Haldre

Autor: Heikki Haldre