Kunstikogumine ja eneseteostus

Guido Sammelselg jagab kunstitudengeile stipendiume, Jaan Manitski avas 2002. aastal Viinistu kunstimuuseumi, Rene Kuulmannil on teoksil kultuurikeskuse loomine, Enn Kunila toetab kunstiraamatute väljaandmisest jne. Need teod on leidnud rahva seas palju kõlapinda.

"Kunsti kogumine on minu jaoks palju laiem mõiste kui ainult tööde soetamine. See on olnud hariv ja huvitav tegevus - uurida kunsti ja kunstnikega seonduvat," räägib Liviko nõukogu esimees Enn Kunila, kellele on südamelähedaseks saanud Eesti traditsiooniline maalikunst. Tema vaieldamatuks favoriidiks on Konrad Mägi. Huvipakkuvate autorite ring on aga oluliselt laiem ning ta on püüdnud koguda neid kunstnikke hästi iseloomustavaid teoseid.

Tuntud ettevõtja ja jääpurjetaja Rene Kuulmann peab kogu moodustamisel oluliseks võimalikult kõrgetasemelist valikut kunstniku erisugustest kompositsioonidest vastavalt loomeperioodidele. Olgugi, et mõni soetatav teos ei kuulu ehk oma tasemelt kunstniku tippteoste hulka, võib ta ikkagi olla olulisel kohal erakogus, täiendamaks loomelist ülevaadet.

Kuulmannil on kombeks pärast teose soetamist seda pikemalt vaadata. "Panen maali sobivale kohale, istun mugavalt vaatama ja võin nautida tunde. Nii tekib teosega side ja ta justkui avab end, mõni varem, teine hiljem," räägib ta. Oma kunstikogust ei müü Rene Kuulmann ühtegi teost. "See oleks nagu pühaduse teotamine." On inimesi, kes ostavad teoseid kokku ja paari aasta pärast tüdinedes paiskavad need kõrgema hinnaga uuesti müüki. Mõni pilt on jõudnud juba kolmandale oksjoniringile. Sel juhul on tegemist pigem kunstiinvestori, mitte kunstikogujaga.

"Minule meeldib õnneks tihtipeale see, mis teistele ei meeldi. Nii ei satu kaasa minema massipsühhooside ja sellest tingitud hindadega," arvab Kuulmann. Kas hea vaistu või õnneliku juhusega, kuid ta on oksjonitelt alghinnaga omistanud palju kunstiajalooliselt olulisi teoseid, mis hiljem on osutunud tõelisteks rariteetideks.

Kuulmanni kätte on sattunud ka maale, mille värvikihi all on sama kunstniku teine töö ja sugugi mitte vähem põnevam. "Mul on väga hea Konrad Mäe "Veneetsia", mille alusmaaliks on (nagu röntgeniga tuvastati) huvitav pika koheva kleidiga naise figuur looduses. Tahaks neid kahte maali eraldada, kuid tehniliselt on see ülikallis protsess ja meil veel võimatu. Nii ma ei teagi, mitu Konrad Mäge mul on," naljatleb kunstikoguja.

Ta on oksjonilt loodusvaadet ostes ihaldanud hoopis pildi tagumisele küljele jäädvustatud signeeritud erandlikku põnevat kompositsiooni, mille on lasknud hiljem restauraatoritel korda teha ja teisiti raaminud. Selliseid kahepoolseid töid on teele sattunud mitu. Tema kogus on hea valik nii Eesti kunstist, alates vanadest meistritest kuni tänapäeva tippudeni, aga ka nõukogude võimu poolt põlatud n-ö põrandaaluseid kunstikke: Kabakov, Neizvestnõi, Šteinberg, Jankilevski jt.

"Eesti kunsti osas on imepärane olukord, kus ühes kunstikogus saab esineda kunstiteoseid läbi terve ajaloo, selle parematelt esindajatelt nende oluliste töödega. Kunstikogujale on see situatsioon suur väljakutse ja võimalus. Niisugustes kunstimaades nagu Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania on selline olukord mõeldamatu," arutleb Enn Kunila ning möönab, et kunstiga tegelemine on suur nauding ja puhkus ning oluline vaheldus igapäevasele tööle. Tema püüdluseks on Eesti kunsti koguda, korrastada ja heades oludes säilitada.

"Loomulikult hindan head, asjatundlikku nõuannet valikute tegemisel. Mul on olnud pikaajaline koostöö maestro Olev Subbiga, kelle osa minu kunstikogu kujundamisel on hindamatu," tunnistab Kunila. Tema arvates on oksjonid olulisel määral aidanud kaasa kunsti heatasemelisele vahendusele, samuti on kasvanud kunstigaleriide osatähtsus. Käest kätte kunstimüüki tuleb ette üha harvemini. Sellise tehingu puhul peaks pakkuja esitama koos kunstiteosega ka kunstieksperdi hinnangu, et tegemist on originaaliga.

"Eksperthinnang peaks olema kollegiaalne. Vähemalt kolm kunstiteadlast peaksid selle töö üle vaatama ja neil peaks selleks mitu päeva aega olema," nendib Rene Kuulmann, kes on võltsingutega kokku puutunud. Kogenud spetsialistid ja kunstirestauraatorid teevad pettuse kiiresti kindlaks.

Kunstiga tegelemine ja kunsti kollektsioneerimine on tekitanud vajaduse minna sügavamalt sisse ka kunsti jäädvustamise ja süstematiseerimise temaatikasse, kõneleb Kunila. Esimese katsetusena üllitas ta 2004. aastal Olev Subbi kunstikataloogi "Pühapäev", nüüd on just ilmunud Olev Subbi 300-leheküljeline monograafia.

Rene Kuulmann on väga pikka aega planeerinud oma kunstigalerii rajamist. Koos kunstikogu kasvamisega on ka tema ambitsioonid paisunud kinnisideeks: rajada vanasse elektrijaama katlamajja Põhja puiesteele multifunktsionaalne kultuuritehas. "Mind paelub kultuuriürituste ja näituste korraldamise keskkond ja atmosfäär. Tahaks teha midagi sellist, kus kõik, lapsed ja täiskasvanud eri kultuuridest saaksid head kunsti nautida. Aga kunsti nautimiseks peab aega leidma, seda ei saa möödaminnes teha. Inimesi tuleb kättpidi kunsti juurde tuua ja püüda neid kahte lähendada. Uues keskuses tutvustataks külastajaile ekspositsioone ja kunstnike loomingut peale loetava materjali kas või näiteks audiogiid. Kultuuritehas oleks avatud kõigile kunstižanritele ja heasoovlikele inimestele," mõtiskleb Kuulmann.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Tiina Kolk