Eestlane ELi kiireim arveldaja

Kui võrrelda Euroopa ettevõtteid, avaliku sektori asutusi ja tarbijaid tervikuna, siis kokkuvõttes on kõige korrektsemad arvete maksjad eraisikud. Tarbijad suudavad oma arved tasuda juba 42 päevaga. Euroopas keskmiselt kulub arve väljastamisest kuni raha laekumiseni eraettevõttega arveldades 59 päeva. Avaliku sektori asutustelt tuleb raha oodata aga juba 70 päeva ehk üksteist päeva kauem.

Keskmised maksetähtajad Euroopa riikides tervikuna tõepoolest pikenevad, maksekultuur võrreldes 2004. ja 2005. aastaga möödunud aastal pisut halvenes. Arvete maksmisega viivitasid ettevõtted viimase 2006.aasta küsitluse andmetel Euroopas keskmiselt 16,8 päeva. 2005. ja 2004. aastal vastavalt 16,3 ja 15,1 päeva ning 1997.aastal 14 päeva. Seega saab öelda, et maksehäired Euroopas keskmiselt on kasvanud. Eestis on aga suund olnud vastupidine. Üldine tendents ei tähenda seega seda, et see oleks valdav kõikides Euroopa riikides. 2004. aastaga võrreldes on kaheteistkümnes riigis, sealhulgas Eestis makseajad hoopis lühenenud. Eesti ettevõtted hilinevad täna arvete maksmisega keskmiselt 8 päeva võrrelduna 9 päevaga 2003.aastal ja 11 päevaga 2004.aastal.

Eesti ettevõtted kuuluvad Euroopa kõige korrektsemate maksjate esikolmikusse

Arvete tasumise kiiruselt jäävad Eestis tegutsevad firmad jätkuvalt alla vaid Soome ja Norra ettevõtetele. Makseviivituse aeg on meil on rahvusvahelises mõistes väga lühike. Eesti ettevõtete maksekultuur on võrreldes 2003. aastaga küll paranenud, kuid viimati on tõepoolest toimunud väike tagasilöök. 2005.aasta lõpul viivitasid ettevõtted arvete tasumisega seitse ja pool päeva ja esimese 2006. aasta küsitluse järgi pool päeva kauem. Vahe pole aga siiski nimetamisväärne ja ei anna alust rääkida maksehäirete olulisest sagenemisest. Positiivne areng on näha ka naabrite lätlase ja leedulaste juures. Lätis on keskmine makseviivituse aeg langenud 14,9 päevalt 2004. aastal 13,3 päevani 2006. aastal. Leedus hilineti aastal 2004 keskmiselt 19,7 päeva, praegu on see aeg lühenenud 17,4-le päevale. Riigid, kus suundumused on viimasel aastal olnud silmnähtavalt negatiivsed, on Portugal, Itaalia, Tsehhi, Ungari ja Kreeka.

Eesti probleem on hoopis mitte maksehäirete sagenemine, vaid see, et meil jääb kõige rohkem arveid lõplikult tasumata.

Tsehhi koos Eesti, Läti, Leedu ja Poolaga kuulub nende Euroopa Liidu riikide hulka, kus suurim hulk väljastatud arvetest jääb lõplikult tasumata. Kõige vähem arveid jääb lõplikult maksmata Põhjamaades. Näiteks Soomes jääb kõikidest esitatud arvetest tasumata vaid 0,7%, Eestis 3,6%. Maksmisega pikka aega viivitamine ei tähenda üheselt seda, et arve tasumise tõenäosus on väike. Kuigi näiteks Itaalias võtab kauba eest raha kättesaamine pikkade maksetähtaegade ja maksetega viivitamise tõttu isegi üle kolme kuu aega, maksavad sealsed firmad lõpuks ikkagi arved ära. Lõplikult maksmata jääb Itaalias umbes sama palju arveid kui Soomes. Seega - ainult ühe näitaja kõrvutamine ei ole piisav, et makseriske ühes või teises riigis adekvaatselt hinnata. Näiteks Eestis makstakse arved ära eesrindliku aja jooksul ja esmapilgul näib, et riskid on olematud. Tegelikult on lootusetute nõuete hulk meil Euroopa kõrgeim! Ehk teisiti väljendudes: oht, et osutatud teenuse või müüdud kauba eest jääb raha saamata, on Eestis neli korda suurem kui Soomes ja Itaalias. Kuna aga ainult ühe indikaatori kõrvutamine ei anna täit tervikpilti, on Intrum Justitia välja töötanud oma makseriski indeksi. Madalaim on makserisk selle näitaja järgi Soomes (indeks 125), järgnevad Rootsi ja Norra. Väljasool Põhjamaid on madalaim makserisk Iirimaal. Eesti on selle näitaja järgi Euroopa Liidu riikide seas tõusnud 12. kohalt 11. kohale (indeks 153). Kõige kehvemad näitajad on Portugalil (183), Tsehhil (171) ja Poolal (162).

Maksekultuuri halvenemist möödunud aasta jooksul Intrum Justitia kinnitada ei saa. Kui tarbimislaenud on kasvanud 105 %, siis on loomulik, et kasvavad ka maksehäired . Samas on need siisli kasvanud ainult 15 %. Kindlasti on eksitav väita, et tegemist on ohumärgiga.