Austraalia tollis kahtlane ka banaan

Ave Adoberg 19. jaanuar 2007, 00:00

Karantiin mujalt sissetoodavate toiduainete, eriti seemnete ning puu- ja juurviljade suhtes on Austraalias karm. Selgitan piiril, et kotis olnud banaan leidis koha minu kõhus juba Euroopa pinnal ja pääsen sõbraliku naeratuse saatel tolliväravaist läbi.

"Hello, mate!", tervitatakse mind rõõmsalt, kui krokodillimees Dundee sünnimaa pinnale astun. Austraallaste (aussie) mitteformaalne ja sundimatu suhtlusstiil tundubki esialgu võõrastavaim.

Ilmateema aitab alati, kui häda käes ja midagi mõistlikku enam kosta ei oska. Kuid põhjamaiselt kinnisena on keerulise sujuvalt rääkida pesula operaatoriga uusimaist putukalaipade eemaldusviisidest autoklaasilt ja poemüüjaga müügihittidest ja viimasest vutimatšist.

Meeles tuleb pidada, et meile koolis õpetatud briti inglise keele sõnad ei pruugi alati sama tähendust omada. Shrine ehk Austraalia inglise keel põhjustab turistide meelehärmiks lisaks sõnade vääritimõistmisele ka segadust oma kombega sõnu lühendada. Hädast võib välja aidata kohalike terminitega sõnaraamat.

Lisaks keeletestile meeldib austraallastel proovida ränduri teadmisi maateaduses. Loodan geograafiaõpetajale mitte häbi teha, määrates lõunasuunda päikese järgi. Aga lõunapoolkeral tõuseb ju päike läänest ning lõunatunnil sirab põhjas. Loomulikult keerleb ka vesi teisipidi, autod sõidavad paremal teepoolel, eraldi on külma- ja kuumaveekraan ning Euroopa elektripistikuga pole kohapeal ilma vahelülita palju teha.

Lapsepõlve veendumusele, et tegu on pea peal kõndijatega, ma siiski kinnitust ei leia.

Eestist tulnuna on raskeim hoomata suuri vahemaid. Idast läände on 4000 km ja põhjast lõunasse mõnisada kilomeetrit vähem. Enamiku sellest katab kõrb, pea kogu elutegevus on koondunud ranniku lähedale.

Avarust tunnetad nii kihutades heas korras maanteedel kui ka avastades inimtühje liivarandu. Viimaseid oskavad väärtustada päikesekummardajad, surfifännid ja rannikuvette poegima tulnud vaalade vaatlejad. Unelmate koht on Austraalia ka vihmametsadest, koskedest ja mägedest vaimustujale.

Victoria osariigi peamine vaatamisväärsus on Suur Ookeanitee, mis kulgeb mööda üht Austraalia ilusaimat rannikuala. Imelised vaated avanevad nii Loch Ard Gorge'i, 12 Apostli kui ka London Bridge'i juures. Tegu on kaljumoodustistega, millest sajandeid vastu lubjakivi pekslev ookean on kujundanud suurepärased vormid.

Tänu tugevatele hoovustele ja salalikele karidele ristiti piirkond laevahukurannikuks. 19. sajandil leidsid seal märja haua sajad suurte lootustega uuele kodumaale välja rännanud uusasunikud. Ka täna ei hooli uljaspead ujumist keelavaist siltidest ja riskivad eluga.

Loodusparkides liikumine on tehtud lihtsaks. Hästimärgistatud jalgteed viivad mägedesse, koskede juurde või avastama mõnd muud vaatamisväärsust. Eukalüptipuude otsas võib näha koaalasid, põõsastes hüppavad ringi kängurud ja kohata võib ka emusid. Viimased peavad enesestmõistetavaks, et rändur jagab nendega oma moonakoti sisu.

Mitmepealise emukarja rünnaku alla sattudes meenus geograafiatunnist ähmaselt, et emud ei oska lisaks lendamisele ka ronida, mistõttu parim pääsetee on kõrge laua otsa ronimine.

Peamise loodusime - Suure Vallrahu - vallutamist pakuvad kümned laevafirmad pisipaatidest mitusada inimest mahutavate praamideni.

Süvaveepelgliku inimesena kaalun pikalt merre minemise viise ja tegevuse mõistlikkust. Alustuseks tundub ohutum katsetada snorgeldamisega, seda enam, et sukeldumisluba mul puudub. Rahustuseks luban, et kui sügavik tundub liiga hirmutav, võib rõõmu tunda ka lihtsalt laevareisist.

Pardal aga selgub, et kõik reisijad on nõuks võtnud reisi täies mahus kaasa teha ja sulpsavad vanusest ning füüsilisest vormist hoolimata rõõmsalt riffide juurde jõudes vette. Meeskonna küsiva pilgu all ajan viimasena ujumisülikonna selga ning lestade-maskiga varustanuna lähen avastama veealust elu.

Ilmselt mängib rolli ka esmakordne snorgeldamiskogemus ja hirmust üle saamise uhkus, kuid vastuvaatav kirgas ja omanäoline maailm haarab mind hetkega enda võimusesse.

Vesi on mõnusalt soe ja kristallselge, mis on loonud eelduse selle kahe tuhande kilomeetri pikkuse rahudetsooni tekkeks. Korallid, meduusid, krabid ja eri suurustes-värvitoonides sillerdavad kalad tekitavad üha uut avastamisrõõmu ning tahtmist seda maailma lähemalt tundma õppida.

Enesest lugu pidava aussie hobiks on sport ning ta omab head ülevaadet jalgpalli, kriketi ja traavivõistluste viimastest skooridest. Sugu, iga, haridus ja sissetulek ei oma rahvusliku spordisõltuvuse levikus rolli.

Spordiareenide väljaehitamisteks on kulutatud miljardeid ja mänguväljakuid leiab igas suuremas linnas. Kahjuks on ise aktiivselt sporditegemine vähem au sees kui tribüüni- ja tugitoolisport.

Kõrge elatustasemega riigile kohaselt maadleb Austraalia ka elanike ülekaalulisusest tingitud probleemidega. Mällu sööbib vaatepilt mererannal piknikku pidavast neljaliikmelisest perekonnast, kelle piknikukorvi aseainet täidab friikartuleid kuhjas täis kandik majoneesi- ja ketšupipudelite ning koolajookidega. Samas avatakse üha rohkem ka tervislikke mahla- ja toidukohti ning nende külastajaid ei peeta enam toidufriikideks.

Veinimaailmas paremaks orienteerumiseks tasub külastada Austraalias tuntud kõrgkvaliteedis punaveinidega Coonawarra veiniregiooni.

See piirkond asub poolel teel Adelaide'ist Melbourne'i.

Mõnekümnekilomeetrisel lõigul paiknevad mõlemal pool teed erinevad veinitootjad, kes lubavad veine tasuta degusteerida. Arvestades, et oma uksed on külastajatele avanud 23 Coonawarra veinikeldrit, tundub ebatõenäoline, et tee ühest otsast alustades suudaks veinilemb olla veel viimaseski keldris parima joogi väljaselgitamiseks piisavalt adekvaatses seisukorras.

Eelsoovituste põhjal külastame kuut Coonawarra regiooni parimat veinikeldrit ega pea maitstud jookide kvaliteedis pettuma.

Loomulikult ei saa võrrelda ostuelamust tavalises kaubakeskuses ja autentses veinikeldris, kus külaline külvatakse üle teadmistega veini hoiustamisest, valmistamisest ja erinevate maitsenüansside saavutamisest. Meie lemmikuks kujuneb Zema Estate'i itaallastest omanikepaar, kes vahetu huumoriga ja ise tehtud kvaliteetveiniga suudavad kaugeid külalisi tundideks lummata.

19. sajandi lõpus rajatud Coonawarra veiniregioon pakub täna tööd 1600 inimesele.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:44
Otsi:

Ava täpsem otsing