Usud või ei usu?

Mina usun. Usun, et Reformierakonna esindaja küsis miljon eurot raudtee omanikelt altkäemaksu. Usun ka, et Vene riik toetas ja toetab nii avalikult kui kavarjatult, otseselt kui ka kaudselt Keskerakonda, sh raudtee tagasiostu tehingus. Hoolimata sellest, et kõrvalleheküljel Ain Seppik tarmukalt demagoogia parimaid võtteid kasutades seda ümber proovib lükata.

Usun, et Eestis on poliitika ja poliitikud pugenud liiga sügavale meie kõikide naha vahele. Siin ei ole peaaegu enam võimalik äri teha, ilma et peaksid maksma võimule. Tuntav osa tänastest äristaaridest on saanud selleks alles pärast raha liikumist võimuerakondade kaukasse.

Endalegi üllatuseks olen hakanud uskuma, et kapitalil, vähemasti osal ida poolt tulevast, on siiski rahvus. Võtkem või Andrei Filatov, kellele keskerakondlaste hinnangul oleks pidanud andma kodakondsuse ning kes nüüd ähvardab pronkssõduri tõttu naftavood mujale suunata. Ning veel usun, et osal kapitalil, olgugi eestimaisel, on kahjuks ka erakondlik kuuluvus.

Usun, et suure osa tänaste võimuerakondade poliitikute peamine motivatsioon on karjäär ja raha. Seda peegeldab juba ka valimisloosungite sisukus: parem või suurem palk on kõik, mida lubatakse.

Usun, et võim korrumpeerib. Usun ka, et igas erakonnas on omad mustad lambad, kes teevad diile ja on erakonnastunud enda isiklikku heaolu silmas pidades. Kuid nende kontsentratsioon on mujal oluliselt väiksem kui võimuerakondades.

Usun, et verevahetus võimu juures on hädavajalik. Hoolimata uute tulijate naiivsusest ja sinisilmsusest. Praeguse koalitsiooni ja võimu tee on allakäigutrepp. Olen selles veendunud.