Inflatsioon - pankade parim müügimees?

Eraisikutel oli Eesti pankades eelmise aasta novembri lõpu seisuga hoiuseid Eesti Panga andmetel arvelduskontodel 28 miljardit krooni ja tähtajalistel hoiustel 17,7 miljardit proportsiooniga 61 protsenti arvelduskontodel ja 39 protsenti tähtajalistel hoiustel.

Kui me võtame aluseks sellise hoiuste mahu ja suhte ning arvutame selle juurde hetkel pankades kehtivad intressimäärad ja eelmise aasta keskmise inflatsiooni 4,4 protsenti, võime hinnanguliselt öelda, et selle aasta jooksul kaotab Eesti inimeste tavalistel hoiustel seisev raha 1,4 miljardit oma ostujõust!

Nende numbrite taustal võib jääda mulje, et inflatsioon on pankade parim müügimees, sest kes ikka tahaks oma raha nii suure kiirusega "põletada". Küllap siis valitakse mõni muu investeerimistoode, olgu selleks siis fond või investeerimisriskiga elukindlustus vms. Ja kui nüüd pankurid sellele jutule kaasa kiidavad, peavad nad ikka silmas omi huve.

Sellised olid kommentaarid ÄP Online'is 9. jaanuari artiklile "Inflatsioon sööb raha pangahoiustel", kus eri pankade esindajad viitasid numbritele, mille tõin välja artikli alguses, ning viitasid alternatiivsetele rahasäästmisvõimalustele.

Tegelikult ei võida pangad sellest midagi, kui raha liigub lühikeses perspektiivis deposiitidest muudesse säästu- ja investeerimistoodetesse. Pigem vastupidi - nimelt on tavalisel arvelduskontol seisev klientide raha panga jaoks kõige odavam ressurss (kas või näiteks laenude välja andmiseks), mille osakaalu peaksid nad tahtma suurendada, mitte vähendada muude toodete propageerimisega. Seega ei ole küll põhjust panku selliste soovituste andmise juures süüdistada. Paremal juhul võiks neid soovitajaid kurja pilguga vaadata pankade omanikud, kelle kasumlikkust selline tegevus otseselt vähendab.

Miks pangad seda siis teevad? Vastus võib olla triviaalne, kuid nii see on - varem või hiljem saavad kliendid aru, et raha hoidmine arvelduskontol või hoiustel ei ole ratsionaalne ja edaspidi jätkub tema kliendisuhe selle pangaga, kes pakub tema raha säästmis- ja investeerimisvajadusele parimat lahendust. Nii et paradoksaalselt on inflatsioon pankade vastane, sest kõrge inflatsiooni tingimustes ei peaks inimesed rahulduma oma raha hoidmisega arvelduskontol või hoiustel, vähendades nii panga jaoks odava ressursi hulka.

Kõige eelneva taustal pakun siiski ühe lihtsa retsepti inimestele, hindamaks oma raha hoidmise ratsionaalsust. Su raha on hoiustatud (paigutatud) õigesti siis, kui see periood, mille jooksul Sa seda raha ei kasuta, langeb kokku Sinu poolt valitud säästu- või investeerimistoote soovitusliku hoiuperioodiga.

Näiteks viitab see, kui inimesed hoiavad arvelduskontol (või ka tähtajalisel hoiusel) oma raha, mida nad tegelikult ka mitme aasta pärast ei vaja, et pikka aega vabaks jäävat raha hoitakse väga lühiajalises tootes. Lihtne tagajärg inimesele on raha ostujõu oluline kadu või teisisõnu: see raha kasvab oluliselt vähem, kui ta võiks.

1990ndate lõpu börsikrahhi ajal oli aga olukord vastupidine - kogu vaba raha (mis võiski olla vaba vaid mõneks kuuks, seejärel oli talle otstarve juba valmis mõeldud) suunati aktsiatesse, mis oma olemuselt eeldavad mitmesse aastasse ulatuvat hoiuperioodi. Selle tulemusel olid inimesed sunnitud oma aktsiad paari kuu pärast maha müüma oluliselt kehvema hinnaga kui need ostetud olid. Nii et valides n-ö lühikese raha jaoks lühikese tähtajaga hoiustamisvõimalused (arvelduskonto või muud tüüpi hoiused) ja pika raha jaoks pika tähtajaga paigutamisvõimalused (investeerimisfondid, aktsiad, kinnisvara jne), peaks rahulikuks uneks kõik eeldused loodud olema.

Autor: Kaur Elviste