Dr Hammerile ranits selga kasvanud

Erinevates kõrgkoolides olete õppinud kokku 11 aastat. Miks, kas ühest koolist ei piisanud?

See on kuidagi nii läinud. USAsse (Bentley College'isse - toim.) õppima minekuks stipendiumi saades mõtlesime, kes on need teised eestlased mu ümber, kes kandideerisid ja tahtsid välismaale õppima minna. See ei olnud just üllatus, et palju olenes see inimeste taustast. Meid oli seal mingil hetkel korraga 17 eestlast, neist vist vähemalt viiel olid vanemad teadlased ning enamik oli tulnud nn eliitkoolidest. Muide, mitte mina, mina olen Mustamäe koolist. Aga ka minu puhul on töötahe ja õppimishimu kodust kaasa saadud, oli ju ka minu ema teadlane.

Tehnikaülikoolis läksin magistratuuri puhtalt huvi pärast. Kuna magistratuuri ajal hakkasin EBSis teisi õpetama, tundus doktorantuur sellele loogiline jätk, sest teiste õpetamiseks peaks ikka endal tugev haridus olema. Teisalt on tänaseks nõuded õppejõududele ülikoolides karmistunud, kraadita õppejõududel on üha raskem.

Kuidas USAs hakkama saite?

Bentley's oli meil hästi tore Eesti punt koos - näiteks Gert Tiivas ja Aare Tammemäe. Ühelt poolt oli seltskond kannustav, teiselt poolt olid meil kõik võimalused ainult õppimisele pühenduda, kuna stipendium kattis lisaks õppemaksule ka kõik elamiskulud. Seal kogesin esimest korda, mida tähendab tõsine õppimine. Ilmselt õppisin seal rohkem kui enne Eestis nelja aasta jooksul kokku. Eestis üldjuhul on olnud nii, et pärast keskkooli lähed kõrgkooli, hakkad kusagil tööl käima ning siis töö kõrvalt viimasel minutil õpid eksamiteks ära - saad heal juhul küll viie, kuid millestki eriti aru ei saa.

Võttis otsustamine kaua aega, et minna õpetajaks?

Ei võtnud kaua aega. 1997. aastal, hiljuti Bentley'st tulnuna, hakkasin töö kõrvalt õhtuti bakalaureusetudengitele oma esimest kursust lugema. Kuna minul oli olnud võimalus USA riigi rahadega väga hea haridus saada, siis üritan seda tänuvõlga tasuda ning Eestis õpetades oma saadud teadmisi teistega jagada. See on nagu missioonitunne.

Samal ajal ise veel õppides ja õpetades töötasite mitmes firmas?

Alguses olingi teadlikult väikestes firmades tööl, et oleks aega pühenduda tööle ja samas õpetada.

Hakkasite 23aastaselt õpetama, see oli päris hulljulge samm.

Hulljulge oli see kindlasti. EBSis alustasin õpetamist inglise keeles ja ühte rahvusvahelist gruppi. Sinna sattus minust umbes 10 aastat vanem Ameerika jurist, kes suurte silmadega vaatas, et tuleb mingi tšikk ja hakkab midagi õpetama ning mainis, et ainult Eestis on see võimalik.

Õpetamise puhul ei pea ma ennast teistest paremaks, vaid see on pigem mainitud missioonitunne. Õpetamine on minu jaoks tõelisi väärtusi loov asi.

Te armastate õpetamist, siiralt ja puhtalt?

Jaa, kindlasti. See on suur asi, kui loengult ära lähed ja õpilaste silmad säravad, see on hoopis teine rahuldustunne kui see, et oled saanud mõne aastaaruande kokku.

Samas on õpetamine väga raske ja ebameeldiv ning iga kord tundi minekul kirun ennast - mulle ei meeldi tegelikult laiade rahvamassidega suhelda.

Kõik aga muutub pärast loengu lugemist, näiteks kui mõni üliõpilane mind esialgu karmuse pärast ei sallinud, kuid hiljem oli tänu omandatule rahulolev. Õpetamine tasub end igati ära, kas või enese ületamise või enese arendamise ning tänulike kuulajate säravate silmade pärast. See on teatud mõttes vastuarmastus - see tasub kõik selle vaeva ja valu ära.

Te jõuate palju, lisaks töötamisele ja õppimisele osalete ühiskondlikus elus. Kuidas eraeluga toime tulete?

Praegu on isegi OK. Kes teeb, see jõuab. Kuidagi on nii kujunenud, et mida rohkem on kohustusi, seda rohkem tekib ka aega. Viimastel aastatel olen ma olnud nii tubli, et kodus teen tööd üsna vähe ja olen suutnud tegemised tööpäeva sisse mahutada.

Varem oli küll nii, et töötasin, õppisin ja õpetasin. Siis õppimine langes ära ning võtsin suurema firma käsile. Läksin Amservi tööle, kuigi algul ei tahtnud sinna mitmesugustel põhjusel minna. Nüüd on muidugi hea meel, et Amservis olen ning saan ka suures firmas töötamise kogemuse.

Miks?

Mulle tundus, et Amservis on liiga palju tööd ning mul ei jää palju aega akadeemilise poole jaoks. Ma nägin oma tulevikku pigem rohkem akadeemilisse valdkonda kui ettevõtlusesse kaldumas. Näiteks EBS on tahtnud mind ammu kutsuda täiskohaga õppejõuks - seni olen vastu põtkinud. Praegu tunnen, et see on olnud õige otsus, sest saan olla veel praktilises ettevõtluses.

Amserv tegi ise pakkumise?

Jah - kuid sellel tasemel kohtadele ongi Eestis reegliks pigem töötajate ülevõtmine kui konkurss. See oli mul esimene selline huvitav kogemus. Mul pole kunagi sellist tööintervjuud olnud, kus mina ei pea ise ennast müüma - Amserv müüs ennast mulle, et kui hea ikka nende firmas on.

Kui Amservis olete, järelikult müüdi hästi?

Jah, seda nad tegid.

Kas on Teil veel tahtmist kõrgkooli minna?

Formaalselt oma erialal mul Eesti kõrgkoolides enam midagi juurde õppida ei oleks. Samas usun siiralt elukestva õppe kontseptsiooni. Peaaegu iga päev õpin midagi juurde - eriti lihtne on see õpetamise käigus oma õpilastelt-firmajuhtidelt ning ka väljaspool ülikooli on palju, mida lisaks õppida.

Kui aga ühel hetkel oleks regulaarsest töölkäimisest isu otsas, läheksin ehk ülikooli arhitektuuri õppima, kuigi ega mind vist vastu ei võetaks. Või ajalugu. Või midagi muud intelligentset.

Hele on hästi arukas ja edasipüüdlik inimene. Haarab kiirelt ning suudab eraldada olulise info ebaolulisest. Eeldab sedasama oma koostööpartnerilt. Võib-olla seetõttu on ta teinekord pisut kärsitu, sest tahab kiiresti jõuda tulemuseni.

Mulle on jäänud mulje, et ta rumalust ja lollust enda ümber ei salli. Hele on väga tööandjale hea töötaja, sest on väga pühendunud ning kohusetundlik. Kõike, mida ette võtab, teeb hästi ja üritab võtta maksimumi. See on hea omadus ning loodan, et ta liiga kiirelt ära ei põle. Usun, et tal on tööalaselt potentsiaali jõuda veelgi kaugemale.