Tuumajaam Raekoja platsile?

Äripäeva 11. jaanuari juhtkiri raiub lennukalt läbi Eesti energeetika Gordioni sõlme - tuumajaam Eestisse, nüüd ja kohe! Tuumaenergia on sobiv lahendus Leedule ja eriti Poolale, kel muud võimalused napid, kuid Eestil on valikuid rohkem.

Tuumajaam katab energiasüsteemis vajaduse baasenergia järele. See on elekter, mida tarbitakse pidevalt, millest allapoole energiatarve ei lange. Eesti põhivõrgus oli 2005. aastal miinimumtarve 365 MW. EE on 4 miljardi krooni eest renoveerinud kaks Narva keevkiht-põlevkivikatelt, mis tagavad baaskoormuseks vajalikud 380 MW. Aastaks 2016 ehk sadakond megavatti napib, mitte rohkem.

Vajadus tekib hoopiski pooltipu- ja tipukoormuse katmise järele. EE plaanib seda katta Vene gaasi või kivisöe abil, kui põlevkivi põletamisest tekkiva CO2 kvoodihind kallinema peaks. Majanduslikult tasuvate tuumareaktorite võimsused on täna üle 1000 MW - sellist kogust baasenergiat ei suuda Eesti ära kasutada. Arendusjärgus olevate väikereaktorite ostmisest on vara rääkida.

Prantsuse riiklik energiafirma EDF prognoosib oma kodumaal kavandatava uue Flamanville'i 3 tuumareaktori toodetava energia omahinnaks 67 senti/kWh eest. EE prognoosib uue Ignalina elektri omahinnaks 62 senti - on see reaalselt saavutatav? Huvitav on seegi, et samade uuringutulemuste põhjal pakuvad leedukad tuumaelektri hinnaks 66 senti. Narva põlevkivijaamade elektri omahind on praegu 35 senti. Prantsusmaal on pikaajaline tuumaenergia kogemus, kohalik reaktoritööstus ning Euroopas suurim tuumaenergia osakaal. Eestis tuleks alustada nullist.

Tuumakütuse, uraanoksiidi U3O8 turuhind on kahe aastaga kasvanud 3,5 korda, 36 eurolt 123ni kilo. Kütuse hind moodustab EE andmeil Ignalina uues jaamas toodetava energia hinnast koguni 17%. Austraalia uuringufirma Resource Capital Researchi detsembris avaldatud tuumaenergia ülevaade ennustab 2008. aasta lõpuks uraani hinnaks 213 eurot, mis teeb elektri tootmishinnaks u 75 senti - üle kahe korra tänasest enam. Uraanil puudub futuuride turg, mis teeb tulevikuriskide maandamise sõltuvaks vaid lepingutest tootjatega.

Soome Olkiluoto tuumajaama ehitus on ajagraafikust maas vähemalt 18 kuud. Sellega seonduvad lisakulud on vähemalt 8 mld krooni. Eestis kallines juba Kumugi ehitusmaksumus tööde käigus ligi poole võrra. Kas keegi usub, et on realistlik ehitada tuumajaam Eestisse või Leetu kokkulepitud hinnaga ning õigeks ajaks? Senisele ehituspraktikale toetudes on ülimalt tõenäoline, et tuumajaam tuleb pakutavast 50 miljardist mitmekümne miljardi võrra kallim. Kui 50 mld on kulutatud, leitakse lisamiljardid kas või riigi võlakirjade müügist - projekt on ju vaja lõpetada.

Tühise rikke tõttu võib tuumajaam isegi aastateks rivist välja langeda. Veebruaris hakkab Jaapanis uuesti tööle Mihama tuumajaama 3. reaktor, kus kõrgsurvetoru plahvatuse tagajärjel hukkus 2004. aastal 4 inimest. Õnnetuse likvideerimise järgne kontroll võttis aega 28 kuud, kokku vahetati ohtlikud detailid välja 17 tuumajaamas. Jaapanis on 55 tuumajaama. Mis me teeme, kui Baltimaade ainuke reaktor kinni kiiluma peaks?

Vaatamata korduvatele järelepärimistele, keeldub EE Ignalina tuumajaama tasuvusuuringut näitamast isegi konfidentsiaalsust tagava allkirja vastu.

Üleminek tuumaenergiale toob kaasa elektri hinna enam kui kahekordistumise, tulgu elekter Eestist või Leedust. Seda isegi siis, kui tuumajaam valmiks juba kahe aasta pärast. Võrdluseks: riik ostab taastuvenergia tootjailt elektrit hinnaga 81 senti.

Ainsa variandina tuumaenergiat valides ei pruugi otsus tingimata parim olla, kui me just tuumajaama müüja huvides ei talita. Riigi jäädav sidumine importkütuste ning radioaktiivse saastaga võib saada saatuslikuks nii pikaajalisele energiajulgeolekule kui ka kodumaise majanduse konkurentsivõimele.

Autor: Rainer Nõlvak