Investeerimine tõstis rahvuskomitee jalgadele

Kuni 1990. aastate lõpuni elas organisatsioon vaid iga-aastasest korjandusest. Taasiseseisvumise ja NATO-kampaania ajal olid annetused küll heldemad, kuid rahvas hakkas ka vananema ja annetajate arv kokku kuivama. Samas oli selge, et vabatahtlike toel püsinud ühendus peab vähemalt paarile inimesele palka maksma hakkama. Midagi tuli ette võtta.

Uue strateegia valik ja investeerimine sai alguse aktsiaseemnest. Nimelt kinkis üks kõrges eas Eesti soost meremees Vassili Kiik organisatsioonile 1990. aastate lõpul üle 100 000dollarilise nelja-viie aktsiaga portfelli. Kui helde toetaja oleks aktsiad enne rahaks teinud, oleks ta pidanud müügilt maksu tasuma. Aktsiate annetamine tulumaksuvabale organisatsioonile oli aga maksuvaba.

Siis tekkiski majanduskaugel rahvuskomitee juhatusel küsimus, mida nende väärtpaberitega peale hakata. Laekuriks saanud Rink-Abel, ainus majandusinimene ja isikliku aktsiaportfelli omanik tolleaegses juhatuses, avas pangandusteenuseid pakkuva Fidelity Investmentsi juures väärtpaberikonto. Komitee eesotsas laekuriga otsustas aktsiaid lihtsalt hoida ning nii tegi portfell läbi alguses kiire börsitõusu ning siis järgneva krahhi.

Kuna IT-aktsiaid õnneks portfellis polnud, on kunagine annetus tänaseks oma väärtuse kahekordistanud. Aktsiaportfell on vahepeal veidi muutunud. Kui Radioshacki aktsia on tänaseks müüdud, siis elektrifirma Peco liitus vahepeal Exeloniga ning see aktsia on kümne aasta tagusega võrreldes kolm korda tõusnud.

See oli aga alles algus. Kuigi vanemate eestlaste ringi koomale tõmbumine tegi korjanduste osas muret, pidasid üksikud rahvuskomiteed pärandustes meeles. 2001. aastal laekus paar väiksemat pärandust - 10 000 ja 50 000 dollarit - ja siis tuli Chicagost teade 600 000dollarilisest pärandusest. "See oligi see päranditomp, mis on kasvama hakanud," kinnitas Rink-Abel.

Kuigi algust oli investeerimisega tehtud, ei saabunud tegelik otsus siiski kiiresti. "Ma istusin umbes aasta aega selle raha otsas," meenutas Rink-Abel Chicago päranduse saatust, kes paigutas summad algatuseks rahaturufondi.

"Tahtsin aktsiatesse investeerida, aga börs oli ebakindel. Samas ei tahtnud ma raha ka tähtajaliste hoiustega siduda," ütles Rink-Abel, kes luges sel ajal palju investeerimisalast kirjandust. Otsustati, et kõige targem on anda raha professionaalide kätte.

Aktsiahalduriks valiti investeerimisfirma Oppenheimer & Co. Raha on antud kuue halduri käsutusse, kes kõik haldavad erinevaid aktsiaklasse (nt rahvusvahelised aktsiaid, väikeste turuväärtusega ettevõtted). Iga fondijuht hoiab mingi osa summast ka rahas, et portfell oleks likviidne.

Investeerimisel ollakse konservatiivsed. Ning veel üht põhimõtet järgitakse väliseestlasele kohase põhimõttekindlusega: Venemaale ega teistesse mittevabadesse riikidesse raha ei paigutata. Muudest investeeringutest aktsiate ja raha kõrval on rahvuskomitee loobunud: oma hoonet pole organisatsioonil kunagi olnud ja saadud kinnisvara on maha müüdud, sest selle ülalpidamine oleks kulukas.

Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu hoiab väärtpaberites ligi 2 miljonit dollarit ning elab vaid kapitali pealt teenitud kasumist, jättes põhiosa edasi kasvama.

Kesknõukogul on raha jagatud kaheks fondiks - stipendiumi- ja nn vabadusfondiks.

Stipendiumifond on Sandy Springsi pangas ning selle kapitali kasvult makstakse toetusi eesti soost üliõpilastele. Investeeringud on konservatiivsed, suurem jagu raha on võlakirjades. "Tulu väärtus on olnud võrdlemisi stabiilne," sõnas kesknõukogu endine esimees Ülo Anson.

Õppeaastaks 2006/07 maksti stipendiumifondist toetusi 43 tudengile kokku 54 000 dollari ulatuses. Ligi pooled toetust saavatest tudengitest õpivad Eesti ülikoolides. Järgmisel aastal loodetakse summat suurendada. Vabadusfond toetab organisatsiooni igapäevast tegevust ning seda haldab Legg Mason. Selle rahast on aktsiates hetkel kolm neljandikku - osakaal on umbes vastupidine stipendiumifondile. Mullu oli tootluseks 3%, mis Ansoni hinnangul jäi ootustele veidi alla. Suuremate investeeringute seas on AT&T, Bank of America ja Abbott Labs.